EESTI PIKIM JÕGI Sissejuhatus Maastikud on üks huvitavamatest viisidest meie kultuuri ja ühiskonna mõistmiseks. Maastikud peegeldavad meie rahvusliku eneseteadvust sajandeid või isegi aastatuhandeid. Eesti sisemaa asustusloos on vooluvetevõrgul olnud väga oluline osa. Eesti jõgede veejõudu on aastasadu rakendanud jahu ja saeveskite ning metallitöökodade, paberi- ja klaasivabrikute käitamiseks. Sajandist 19 kasutatakse Eestis veejõudu villaveskites, kalevivabrikutes ja elektrijaamades. Samuti kasutatakse jõgede vett põldude, rohumaade ja aedade kastmiseks. Mitmed kodumaa vanema ajaloo uurijad on rõhutavad kalapüügi suurt tähtsust vanade eestlaste elus. Oma töös räägin Eesti pikimast jõest kui väärtuslikust maastikku osast, kus leidub kohalikku identiteeti loovaid elemente, sobivaid elupaiku erinevatele taimedele ja kaladele ning häid
Sademeterikka kliima ja üldiselt soodsate äravoolutingimuste tõttu on Eesti jõgedevõrk tihe: loendatud on üle 7000 vooluveekogu üldpikkusega 31 000 km. Jõgedel on oluline vee-, kala-, ja puhkemajanduslik tähtsus, samuti esteetiline väärtus kui maastiku ilmestajana. Eesti sisemaa asustusloos, eriti varasematel etappidel, on vooluvetevõrgul olnud väga oluline osa. Eesti jõgede veejõudu on aastasadu rakendatud jahu- ja saeveskite ning metallitöökodade, paberi- ja klaasivabrikute käitamiseks. Kahjuks toob aga iga tööstus endaga kaasa ka reostuse ja nõnda on ka jõgede puhul. 19. sajandil hakati jõgesid kasutama ka villaveskites, kalevivabrikutes ja elektrijaamades. 1928. aastal töötas veejõul juba 328 ettevõtet, millest 86 tootis eletrienergiat. Maaviljeluse kiirel laienemisel 19. sajandi teisel poolel hakati Eesti liigniisekid maid ulatuslikult kuivendama, kuivenduskraavide vett jõgedesse ja ojadesse juhtima ning ka looduslike vooluveekogude veepinda alandama
annaabi.ee 
