tehtud ja minu lapsepõlvest saati minuga kaasas käinud. Reti Saksa teoseid olen ma pisikesest peale vaadanud, olles selleks kas ,,Hingelinnu" raamatu illustratsioonid või ema tööjuures Põlenud galeriis käies. Selle pildi taga on midagi nukrat, midagi sooja ja midagi salapärast. Kui ma vanasti Katariina gildis iga päev käisin, et lapikojas, kübarakojas, nahakojas, ehtekojas, klaasikojas ja savikojas laulda ja kunstnike rõõmustada, öeldi mulle tihtipeale, et väikeses minus oli midagi sarnast, mis Reti Saksa joonistatud tüdrukutes. KOKKUVÕTTEKS Näitus oli huvitav, oli võimalik näha erinevaid tehnikaid ja paljude kunstnike erinevaid teoseid. Kahju, et ei saanud reedesel päeval lõpuni koos klassiga Kunstihoones viibida, kuid
Piusa ümbruskonnas asuvad liivad. Läbi aja on tarvitatud ka tavalist, enamasti klaasivalmistamise kohale geograafiliselt kõige lähemal asuvat liiva, kuid see vajab rohkem puhastamist ja enamasti lisatakse segule ka paremate omadustega klaasiliiva. Kristalli valmistamiseks vajaminevat liiva Eesti ei leidu. Lisaks liivale vajatakse klaasi valmistamiseks ka suures koguses kütust. Näiteks põletati 18. sajandil väikeses ühe klaasiahjuga klaasikojas aastas umbes 10 000 m³ puid ning seetõttu ei olnud sellise tööstuse eluiga tavaliselt pikem kui 5-7 aastat – kui ümbruskonna mets oli laastatud, viidi klaasikoda üle uude paika. Klaasikodade asukoha valikul olid lisaks tooraine kättesaadavusele olulised ka transpordivõimalused, sest õrn valmistoodang – anknalaas, peeglid, lauanõud ja pudelid müüdi enamasti tööstuskodadest küllalt kaugel asuvatess linnades. Kuni 19.
nii silmailu, isetegemisrõõmu kui ka suveniiride soetamise võimalusi. Lagunenud, kunagi püssirohu ja muu moona hoidlatena kasutatud keldriruume hakati renoveerima 2005. aastal. Entusiastlikud inimesed firmast "Saaremaa Sepad", klaasikunstnik Eino Mäelt ja keraamik Maila Juns-Veldre remontisid ja sisustasid enestele töökojad ning asusid neis 2006. aasta suvel esivanemate kombel tööle. Sepikojas valmistatakse nii tarbeesemeid kui ka suveniire, soovitud eseme saab ka sepalt tellida. Klaasikojas lõõmab suviti klaasiahi ja siin on külastajal võimalik klaasipuhumiskunsti proovida. Keraamikatöötoas voolitakse esemed valmis käte vahel. Kolm- neli korda suve jooksul laaditakse suur põletusahi toorikuid täis, köetakse kuumaks ning ööpäevaga on järjekordne ahjutäis realiseerimisvalmis. 2011. aastal rajas muuseum eurotoetuse abil kõrvalolevasse tuletõrje veehoidlasse veel neljandagi töökoja, nn. kivikoja, kus selle ala
annaabi.ee 
