Maie-Ann Raun Maie-Ann Raun sündis 7. detsembril 1938. aastal Tallinnas. 1958.a lõpetas ta Tartu Kujutava Kunsti Kooli ning astus ERKI klaasehistöö erialale. 1960.a võttis osa välitöödest Hüti klaasikoja asukohas Hiiumaal. 1964.a lõpetas ERKI cum laude diplomitööga ''Galaktikad'', juhendajaks oli Maks Roosma. 1965.-1966.a töötas Venemaal Vladimiri oblastis Zolotkovos Sverdlovi-nimelises Klaasitehases, kus disainis tarbenõusid. 1966.a suunati Maie-Ann Raun Moskva Tööstuskunsti Kõrgkooli, kus pidi temast saama klaasiõppejõud. 1969.aastast on Raun õpetanud ERKI-s ja EKA-s klaasikunsti ning klaasiajalugu. 3 aastat hiljem sai temast Eesti Kunstnike Liidu liige. 1984.-1993. aastatel oli
Liivi ja Ingerimaa ning Soome Karjala, võitis Põhjasõja, rajas Peterburi. 12. Katariina II Vene Keisrinna, Kehtestas Eesti pearaha nõudmise mõisnikutelt, tema valitsemise ajal asustati 2 uut linna (Võru ja Paldiski) 13. George Browne kindralkuberneriks oleku ajal kaotati Balti ja teiste Venemaa kubermangude vahelised tollipiirid, reguleeris mõisnike kodukariõigust 14. Woldemar von Lauw Asutas Põltsamaale tööstusi(N: klaasikoja, vasetagumis, tärklise, nahaparkimis, portselani ja peeglimanufaktuuri) 15. Otto Fabian Rosen sõnastas talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokumendi. Rosen oli mõisnike poolt: talupoeg on pärisori, talupoega võib müüa, vahetada ja osta. 16. Anton Thor Helle saksa päritolu vaimulik, keele ja kirjamees, aitas kaasa eestikeelse piibli tõlkimisele. 17. August Wilhelm Hupel on Baltimaade teatmekirjanduse alusepanija ja koduuurimise algataja. 18
sajandi II poolel. Eestisse jõudis klaas I aastatuhandel pKr Kesk-Euroopa ja Skandinaavia kaudu. 13. sajanditeisest poolest imporditi aknaklaasi peamiselt Saksamaalt, 14. sajandi lõpust on teadaesimesi Eesti aladel tegutsenud klaasimeistreid, kes tegelesid aknaklaasi kaunistamise ja raamimisega, 16. sajandist hakati seda väikestes kogustes valmistama ka kohapeal. Teadaolevalt rajati esimene klaasimanufaktuur, Hüti klaasikoda Hiiumaal, Eesti aladele 17.sajandil. Peale Hüti klaasikoja seiskumist jäi klaasitootmine Eesti alal kuni 18. sajandikeskpaigani üldiselt soiku, mil hakati järjest enam klaasimanufaktuure looma ning 18.19.sajandi vahetuseks oli klaasitootmine tõusnud juba tähtsaimaks tööndusharuks[1] Klaas on huvitav ja ainulaadne materjal, mida võib korduvalt taaskasutada uute klaastoodete valmistamiseks ilma, et nende kvaliteet halveneks. Saadud materjali omadused on samad, mis esmakordsel loodusliku toorme sulatamisel saadud klaasil
valmistamise koht ja aasta. Keerukaks osutus just esimene nõue, kuna käsitsi puhutud pudelite maht oli erinev ja põhja alla jääv tihti üsna sügav piibujälg eksitas ostjat, sest vedeliku hulk jäi nii oluliselt väiksemaks. 19. sajandi keskpaigas rajati esimene suurem klaasitööstus Tallinna Tartu maantee äärde. Erinevalt senistest Eestisse asutatud klaasitöökodadest kasutas see ettevõte kütteks kivisütt. Paarikümne töölisega klaasikoja tegevus ei osutunud siiski kuigi edukas ja see suleti mõne aasta pärast. 1879. aastal asutati Järvakanti Eesti läbi aegade üks edukamaid klaasitööstusi, mis töötab tänaseni. Tegevust alustati ühe väikese klaasiahju ja paarikümne töötajaga. Peamiselt toodeti pudeleid ja konservipurke kiludele. Sõja puhkedes sattusid klaasivabrikud raskesse olukorda, kuna vähenes nõudlus ja enamik saksa rahvusest oskustöölisi saadeti maalt välja. Ajavahemikul 1915-1917 seiskusid kõik Eesti
annaabi.ee 
