Maal Kuna gooti katedraalides oli väga vähe seinapinda, polnud võimalik ka ulatuslikult viljeleda seinamaali. Õisengu saavutas aga klaasimaal - värvilised klaasitükid liideti tinaraamistiku abil vitraazideks, millel kujutati piibliteemalisi kompositsioone. Vitraaze ei käsitletud küll kui maale vaid kui säravamustrilisi seinu mille peamine eesmärk oli erilise valguskeskkonna loomine. Saksamaal muutusid klaasaknad nii suureks et kirikud olid kui klaashooned. Kodakiriku levikualal Saksamaal, Skandinaavias, Itaalias, kus kirikutel polnud suuri aknaid, jäi seinamaal maalikunsti tähtsaimaks haruks. Suurepäraseid teoseid loodi miniatuurmaalis - rikkalikult kaunistati käsikirjalisi piibleid, kroonikaid, luuleraamatuid. Käsikirjalisi raamatuid kujundati sageli pikkade ja kitsaste veergudena, vastavalt gooti arhitektuuri põhimõtetele, lehtedel kasutati raamidena ka muid arhitektuuridetaile. Hilisgootika ajal hakkas levima ka tahvelmaal, 14-15
ehitusmaterjali. Wrighti jaoks tähendas sõna "orgaaniline" betoonkonsooli kasutamist looduslähedasena, puutüve meenutava vormina. Elamud olid kui orgaaniline areng ja töökoha hooned altarisakrament. "Ühest küljest oli ta veendunud, et inimesed peavad uued antiurbanistliku hajutatud asulavõrgu looma teadlikult, teisalt leidis ta , et selleks polnud mingit vajadust, sest see pidi tekkima igal juhul ja spontaanselt." Mies van der Rohe - teraskarkass-klaashooned "Büroohoone on töötamise, ... korrastatuse, selguse, ökonoomsuse ruum. Hästivalgustatud, avarad tööruumid, mis on pilguga hõlmatavad; avatud ruumi, kui just konkreetne ettevõtmine vastupidist ei nõua. Maksimaalne tulemus minimaalsete vahenditega. Materjalideks betoon, raud, klaas." Miesi varase karjääri kõrgpunktiks said kolm meistriteost: Saksa paviljon 1929.a Barcelona maailmanäitusel, Tugendhati villa Brnos, Berliini ehitusnäitusele püstitatud näidiselamu
annaabi.ee 
