Põll pandi pruudile pulma ajal pidulikult ette. Arvati, et põlleta abielunaine kahjustab põlluviljakust. Piduliku põlle võib õmmelda valgest õhukesest puuvillasest riidest või õhukesest kahvaturohelisest villasest riidest. ERMis säilitatakse ka kahte põlle, millel õhukesele valgele puuvillasele riidele on villaste lõngadega alla serva tikitud laiem kiri. Põll A 509:4724 on õmmeldud puuvillasest ristkülikukujulisest riidetükist, nn klaarriidest, pikkus 77 cm ja allääre laius 96 cm. Värvli laius on 2 cm, värvliriide vahele on peenelt kurrutatud põlle ülaäär. Ülaääre laiuseks jääb 25 cm. Põlle allääres on pahemal pool 0,5 cm laiune palistus. Vahetult peale palistust on 8 2,5 cm kõrgune aedpistete rida punasest puuvillasest ja villasest lõngast. Tikand kujutab nelja ühesugust umbes 16 cm kõrget lillemotiivi. Tikandist 3 cm kõrgemal algab 1 cm
lillkiri. 19.saj. teisel poolel jäid pikitriibulised seelikud lihtsamaks. Neid kooti nüüd enamasti kahes värvis kitsaste tripudega (näiteks sinist-halli, punast-musta) ning peeti töö- ja alusseelikutena. Põll kuulus 19.saj. esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda: naine ei tohtinud põlleta minna isegi üle toa. Neidudele oli põll häbistav. Põhiliselt olid siinsete naiste pikulikud põlled 19.saj. esimesel poolel kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillasest nn. klaarriidest. Sageli olid põlled tikitriibulise kas koe- või trükimustriga. 19.saj. teisel poolel põlled muutusid. Neid hakati kuduma põiktriibulise alasega. Tulid moodi pitsäärisega valged põlled. Selliseid põlli kandsid sajandi lõpul ka neiud koduses riietuses, nooremad abielunaised aga enam kirikusse põlle ette ei pannud. Vööd olid valgele linasele põhjale korjatud värvilise villase kirjaga. Alutaguse vöökirjadele oli iseloomulik rohelise värvi rohke esinemine
annaabi.ee 
