veskitondid liikvel olla. Saardaru küla mäeotsa talu oli vana ja must, kuid enne olid siin inimesed jõudsalt elanud. Seal maa all olevat rikkust palju, kuid keegi ei julgenud sinna otsima minna, kardeti Kiviveski tonte. Maanteest versta kaugusel, teisel pool silda oli uus saeveski, mis vähema ruumi ja veejõuga tööd tegi, kui vana. Kui teekäija küsis külamehelt miks vanaveski üles ehitamata jäi. Seepeale külamees, et seal Kiviveskil käivat kodukäijad. Teekäija naeratas, kuid sedamaid oli jutt lõppenud. Sest see oli tõsi jutt. Kõik teadsid, et kadunud kaarna Peep oma endistel hoonetel ja rahaaukudel käib silma peal hoidmas. Kord oli lihunik tontide kiuste metsast läbi läinud koos suurel hulgal rahaga, Külarahvas rääkivat, et tondid maksid kätte nende kiusamise eest, sest lihuniku ei nähtud enam. Kui Kaarna Peep naisega sinna kolis, siis ega nemadki neid tondijutte enne uskunud, kui vaesus majas oli
pealt metsa tõttasid. Oli kaunis kena koheke see Mäeotsa talu, rõõmsa ja rahuliku rahvaga, kes seal elanud olid. Enne kui Kaarna Peep paiga omale ostis ja sinna veski tegi. Nüüdsest oli jäänud uhketest hoonetest vaid mustad suitsenud varemed. Koht oli koledaks tehtud, nii et sinna minekuks ei olnud enam põhjust. Seal külas pidi olema ka rahaauk, aga keegi ei ole julgenud seda veel kaevama hakata. Kiviveski tondid ei teinud nalja, need kes kätte neile sattusid teadsid seda. Vanal kiviveskil mis seisis, tegutsesid kodukäijad. Inimesed palvetasid kui sellest kiviveskist möödusid, Üks üritas aga nalja teha ja sõitis öösel suure raha kotiga läbi. Ja nii ta kafus, nagu tina tuhka. Nõnda ei saanud kohus miskit teha. Inimesed eriti väljas ei käinud, seal Saardaru külas või ainult tegutsemas näha kodukäijaid. Mõned julged käisid ka nii öösiti seal kandis, ja sinna nad ka jäid, tondid olid oma töö teinud, inimeste hilbud olid
annaabi.ee 
