ajastul sängitati surnud asula territooriumile, vahel isegi põranda alla, siis juba 1000 aastat hiljem, nöörkeraamika ajastul rajati kalmistuid asulast väljapoole kõrgematele küngastele ja surnud sängitati maasse kaevatud hauda külili kägarasendis, sageli üks või mõlemad käed peaall. Pronksiajal hakati surnuid matma kivikirstkalmetesse ja rauaaja algul tarandkalmetesse. Keskmise kiviaja ja viikingiaja perioodil hakati inimesi sängitama selge sisekonstruktsioonita kivivaredesse ja Kagu-Eesti idaosas maeti inimesi ka liivast kuhatud kääpadesse, leidis aset ka väheste hauapanustega põletusmatus(Virumaa idaosa elanike ja setude eelkäijate aladel). Sellel ajastul on leitud üksikuid rikkalike panustega matmispaiku, see annab tunnistust ühiskonna kihistumise süvenemisest ja ülikute rikkuse kasvust. Kogu muinasaja vältel usuti, et kõikides elusolendites ja ka osades teatud objektides, paikades on sees vägi. Ent väge leidus ka sõnades
puude istutamine arvatakse olevat seotud uskumusega, et surnu võib hauast välja tulla. Selle takistamiseks oli haud vaja koormata raskusega. Kollektiivsetest matmispaikadest said ajapikku kivikangrud ja hiied. Vanim säilinud matusepaik Eesti aladel asub Tamulas ja pärineb nooremast kiviajast. Selles leiduvad hauapanused viitavad samuti kujutlusele hauatagusest elust. Esimesel aastatuhandel eKr hakkasid tolleaegsed eestlased oma surnuid matma maapinnale kuhjatud kivivaredesse -- kivikalmetesse. Sinna maeti laipu nii põletatult kui ka põletamata. Rooma rauaajal kujunes Kirde-Eestis välja nn tarandkalme -- mitmeosaline nelinurkne kivikonstruktsioon. Tarandkalmesse maeti põletatult. Kivikalmetesse matmine püsis Eestis ligikaudu neljateistkümne sajandi jooksul ja selliseid kalmeid on leitud umbes 280. Selle kõrval aga püsis kiviajast pärinev komme matta põletamata surnuid välistunnusteta maa-alustesse haudadesse. Taolisi, enne 14
annaabi.ee 
