(6-7m läbimõõduga), ritvadest laotud koonuselise kujuga hooned, mille sõrestik oli pealt kaetud nahkade, puukoorte, okste või mätastega. Püstkodade kõrval ehitati ka puust või vahel ka kivis vaielamuid. Palkidest ehitatud vaielamud toetusid maasse või veekogude põhja rammitud vaiadele ning olid jaotatud kaheks (harva ka enamaks) ruumiks. Kiviajal püstitati ka suuri kiviehitisi ehk megaliitehitis (menhi ja dolmen), mis moodustasid kromlehhe. Menhir kujutab endast kõrget kivitulpa, mille otstarvet seletatakse mütoloogia või kultusega. Menhirid võivad paikneda üksikult või rühmiti. Dolmen on püstistest kivitulpadest (menhiritest) moodustatud ehitis, mida katab kiviplaat. Dolmenid on kiviarhitektuuri esimesteks mälestisteks, kus on rakendatud ehituskunsti põhinõudeid – toe ja lasuva raskuse tasakaalu. 2 MESOPOTAAMIA Antud ajastule omased ehitised olid Joonistsikuraadid, 1
jämedatest palkidest, mis kaldasendis maasse löödi ning kaeti puukoorte ja mätastega. Neoliitikumist ja pronksiajast pärinevad ka esimesed kiviehitised. Neid on suurtest kivirahnudest püstitatud kalme või kultuseehitisi nimetatakse megaliitehitisteks (kreeka k. megas suur, lithos kivi). Arhitektuuriajaloos eristatkse kolme tüüpi megaliitehitisi: menhirid, dolmenid ja kromlehhid. Lihtsaim vorm menhir ( tõenäoliselt keldi k. pikk kivi) kujutab endast otsale püsti aetud kivitulpa, mille kõrgus võis ulatud üle paarikümne meetri. Oletatavasti püstitati neid seoses matuserituaaliga, ent võib-olla olid nad üles seatud mingite valduste tähistamiseks. Paljud menhirid paiknevad rühmiti või ridastikku, moodustades koos keerukamate ehituste dolmenite ja kromlehhidega mitmesuguseid ansambleid. Menhireid võib leida pea kõikjal Euroopas, ka Põhja Aafrikas. Tuntuim menhirite leiukoht on Prantsusmaal Bretagne`is asuv Carnac, kus
annaabi.ee 
