27. augustil1930 võeti vastu Aarde, Preesi, Sõle ja Pärja (tänapäeval Vaniku), 18. septembril 1931 Sõmera ning 26. oktoobril 1932 Muru (tänapäeval Auna), Orase, Söödi, Taime ja Aru tänava hooned. Pelgulinna uusasumi elamute ilmet mõjutas 22. aprillil 1931 vastu võetud Tallinna ehituse sundmäärus, mille järgi lubati puitmajadel kahe puutrepi asemel ehitada üks kivitrepp, mis pidi asuma maja keskel ja ulatuma pööninguni. Ühe kivitrepiga puust elumajas võis kolmandal korrusel olla kuni kaks korterit. 1939. aasta lõpul valmisid hooned Härjapea tänaval. 1930. aastate lõpus asus Pelgulinnas 566 krunti, millel paiknes 545 elumaja. Tüüpilised olid 12 majaga kinnistud. Sõle tänava ääres, Kolde puiestee ja Heina tänava lõpus, Taime, Orase ja Nurme (Maisi) tänava piirkonnas ning mitmel pool mujalgi puudus veel hoonestus. Osa krunte olid päris tühjad, osa kasutati aiamaana. 1939. aastal valmis ka Peeteli kirik.
Kahekorruselised puitehitised olid lubatud ühe puittrepiga ainult juhul, kui ülemise korruse eluruumide põrandapind ei ületanud 70 m2. Mõõtes ruumi seinast seinani, kusjuures katusekorruse eluruum pidi olema trepi podesti ääres või sellest eeskojaga lahutatud. Puidust eluhoonetes lubati ehitada kahe puittrepi asemel üks 1,2 m laiune kivitrepp, mis ulatus pööninguni ja olema kiviseintega ning tulekindlast materjalist laega. Sellise 77 kivitrepiga puitelamus võis kolmandal korrusel olla mitte rohkem kui kaks korterit, põrandapinnaga mitte üle a’ 85 m2. Kõnniteelt esimese korruse põrandani viivad trepiastmed pidid olema kivist ka puitehitises. Kui aga ehitise alumine korrus või kaks alumist korrust olid kivist, pidid ka kiviastmed ulatuma kuni teise või kolmanda korruseni. Astmete mõõtude alammäärad olid: trepi laius 0,9…1,2 m, astme kõrgus 0,18 m ja astme laius 0,23 m. Trepil pidi olema käsipuu või võre.
annaabi.ee 
