Dorothy juba uinuski sügavase unne .Hernehirmutisel tuli hea mõte.Ta palus lõvil kiiresti üle põllu joosta,et ohtlikute lillede lõhn eemale pääseks.Siis kannavad hernehirmutis ja plekmees Dorothy põllu juurest ära.Kui nad Dorothy olid jõe äärde viinud oli lõvi juba unne vajunud.Nüüd ei teadnud nad mida teha.Nad jätsid lõvi mooni väljale. Hernehitmutis ja Plekkmees ootasid jõe ääres millal Dorothy ärkab.Herne hirmutis arvas et nad pole kollasest kiviteest kaugel.Järsku nägi Plekkmees kurja metskassi kes ajas väikest hiirt taga.Ta päästis hiirekese elu ning hiir ütles:"Aitäh,et sa mu elu päästsid ma olen põldhiirte kuninganna ja olen sulle nüüd heateo võlgu."Plekmees soovis et hiir aitaks tema sõpra lõvi.Varsti oligi lõvi jõe ääres."Põldhiire kuninganna ütles:"kui teil on veel meie abi vaja siis hüüdke meid põllult." Järgmisel hommikul hakkasid nad juba vara minema Smaragdilinna.Üsna pea olidki nad kohal
Kui linnast jäi enamus Eestile, siis lähiümbrusest läks suurem osa Läti riigile ning Valga linn jäi kolmest küljest piiratuks naaberriigi territooriumiga. Selline olukord lõikas Eesti- Valga ära suurest osast linna tagamaast ning peamistest ühendusteedest. Olukorda suudeti 28 linna jaoks pisut parandada 1923. aastal EestiLäti täiendava piirilepinguga, mille tulemusel saadi tagasi lõik Viljandi kiviteest. Nüüd sai Valga jälle otseühenduse Helme ja Viljandi piirkonnaga. Sama lepinguga täiendati lihtsustatud piiriületuskorda ning määrati ära hulgaliselt piiriäärseid teid, mis jäid kasutamiseks mõlema riigi kodanikele. Eesti ja Läti vahelise piiriületuse jaoks töötati piiriäärsetele elanikele välja legitimatsioonikaartide süsteem, mis teatud juhtudel lubas piiri ületamist ka väljaspool piiripunkte.