paigutatud vahekäigud jagasid vaatajate ruumi lõikudeks (Attika 10 füülide järgi). Arheoloogide väljaarvestuste järgi mahutas Ateena teater 17 000 pealtvaatajat, üks Arkaadia linna teater 44 000 inimest. Ateenas toimusid etendused alguses ühel linna väljakuist, ja pealtvaatajate jaoks püstitati ajutised puust poodiumid; kui need kord mängu ajal kokku varisesid, kohandati teatrietendusteks Akropolise lõunapoolne kaljune nõlvak, millele hakati kinnitama puust istmeid. Kiviteater ehitati lõplikult valmis alles IV sajandil. Mehhaanilisi seadmeid oli V sajandil väga vähe. Kui oli vaja näidata vaatajale seda, mis toimus majas, veeretati skeene uksest välja puuratastel platvorm (ekküklema), ühes temal asetsevate näitlejate või nukkudega, seejärel aga, pärast vajaduse möödumist, veeti see tagasi. Tegelaste (näiteks jumalate) õhku tõstmise jaoks oli nn masin (kr. mechane, lad. machina -> deus ex machina...), midagi tõstekraana taolist.
rändnäitlejate etendused, akrobaatide, mustkunstnike, zonglööride ja köietantsijate esinemised. Näitlejateks olid kreeklased, orjad või vabakslastud. Näitlejaid peeti kõige alamasse kihti kuuluvateks inimesteks. Orjapidajate ladvik suhtus teatrisse kui tühisesse ajaviitesse. Erinevalt kreeklastest ei pidanud roomlased spordist lugu. Enam kui teater ja sport tõmbas roomlasi gladiaatorite verine võitlus amfiteatris ja hobuste võiduajamised tsirkuses. Pompeiuse teater,esimene kiviteater, mille ehitas Kreekas teatritega tutvunud Pompeius, tagaplaanil odeion, kus korraldati muusikute ja lauljate esinemisi Gladiaatorite võitluse kombe võtsid roomlased üle etruskidelt. Etruskid lasid matusetalituse käigus orjadel ja surmamõistetutel elu ja surma peale võidelda. Roomlased kujundasid sellest usutavast aga kõrgelt hinnatud meelelahutuse. Võitlused leidsid aset igast küljest pealtvaatajate istmetega piiratud suurte amfiteatrite areenidel.
annaabi.ee 
