tuulikuid ja tiivikute tagant läbi lendama, siis on võimalik et ka nahkhiired kohanevad selle asjaga (Silm 2005). Ka meie kliima soodustab nahkhiiri, sest Eesti kliimaoludes võib nahkhiire talveuni kesta septembrist aprillini, aktiivne on ta aga soojadel suveöödel. Tuul seevastu on tugevam just oktoobrist märtsini ning nõrgim suvekuudel, mil sageli just öösiti on tuulevaikus või ainult nõrk tuul, mis tiivikuid ringi ei aja (Kull 2004). Harva meenub tuulikute mõju ka taimedele ja kivististele. Siiski tuleb ka nendega arvestada, sest nad on oma asukohaga kindlalt seotud. Tuuliku vundament hõlmab väga väikese ala, peamiseks ohuks kivististele ja taimedele on ehitusperiood. Ka võib juurdepääsuteede rajamisel muutuda veereziim. Korraliku planeeringu ja ehituse korral ei häirita taimi siiski väga palju (Kull 2004). Keerulisem on olukord inimestega. Eestis on aasta keskmine tuulekiirus 4-5 m/sek,
mere- ja magevee kalu, ei olnud neid siiski rohkem, kui hilisematel geoloogilistel ajastutel. Kalad olid kuni Devoni ajastu lõpuni ainsad selgroogsed loomad Maal. Täpselt ei ole teada, millal kalad asusid elama magedasse vette. Kuna kõik Kambriumi-Ordoviitsiumi kalade jäänused on leitud merelistest setetest, viitab see sellele, et kalad on arenenud ookeanides, kuid ometi ei tõesta seda fakti. Suur osa Siluri ajastu kalade jäänustest, vastupidiselt Kambriumi-Ordoviitsiumi kalade kivististele, on leitud magevee setetest. Üheks silmatorkavamaks grupiks olid lõuatute hulka kuuluvad kilpkalad. Nad olid väikesed ühesuuruste silmadega selgroogsed loomad, kellel puudusid lõualuud ning kes olid kaetud luiste soomustega. Lisaks oli neil väike suu, mistõttu said nad süüa vaid väikeseid toidupalasid. Paljud nendest kaladest, nagu Hemicylaspis olid ilmselt kohandatud 7 elama järvede- ja jõgede põhjas, millele viitab nende lame kõht
annaabi.ee 
