allikal voolata välja kõrbeliivast. Selle allika nimi on Zamzam ja palverändurid võivad sealt ammutada pühitsetud vett, enne kui lähevad Mekast välja Arafati mäe jalamile, kus jõuab kätte hadzi kulminatsioon. Seistakse mõtiskledes Allahi ees keskpäevast kuni päikeseloojanguni. Tagasiteel Mekasse veedetakse öö Muzdalifah`s, kus korjatakse kivikesi, et need järgmisel päeval rituaali käigus naaberkülas Minas asuva kolme kivisamba vastu visata. Vistakse 7 kivi ja seda 3 korda. Nii meenutatakse Aabrahami, kes oli pidanud kividega eemale peletama Saatana (moslemite jaoks sõnakuulmatu ingel, kes ei põlvitanud Aadama ees). Seal peetakse ka hadzi lõppu tähistavat ohvripüha (id-al adha), mille käigus süüakse liha. Samuti teevad samal päeval kõik moslemid üle maailma. Kõik, kes on Suure palverännaku läbi teinud saavad aunimetuse hadzi.
süüfilis. Kõigel sellel, mida Henri tegi, on ka alati personaalne dimensioon, ning on ilmne, et kaks arsti alkoholismiga tegelev Wurtz ja süüfilisega tegelev Fournier esindavad Henri allakäigu kaht põhjust, mistõttu teatud mõttes võib tol maalil küsitletavas näha ka teda ennast. Tänapäevani puhkab mees, kelle oleks pidanud sängitama Iiri-ameerika baari leti alla või Moulins'i tänava bordelli gooti kambrisse, nunnade juures kõrge kivisamba all; sammast kroonib midagi risti ja lille vahepealset ning alt orust paistab kloostri kirik. Tegelikult aga, nagu näitavad La Goulue pannood, oli Henri de Toulouse-Lautrec pidevalt ümbritsetud tormiliste sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste ajastu kõige lummavamatest kujudest. Wilde ja Fénéon on ainult kõige vapustavamad suure hulga huvitavate tegelaste seas, keda Lautrec tundis ja kellega ta koos töötas. Kuid kokkuvõttes
annaabi.ee 
