Kunstimuuseumi fondides olevaid töid. Väljapaneku kaks puuskulptuuri said restaureeritud tänu Eesti Kunsti Toetusfondile. Anton Starkopf õppis kunsti Münchenis 1911-1912 ja Pariisis 1912-1913. Saksamaalt läbisõidul arreteeriti ta 1914. aasta augustis kui vaenuliku riigi alam ja interneeriti väikelinnas Wehlenis. Tänu eestkostele avanes tal võimalus töötada sealses kiviraiumistöökojas ning jätkas 1916-1918 töötamist sõjavangist kiviraidurina Rathenis, Dresdenis, Berliinis. Tundub, et seal saadud tööalased kogemused aitasid tal end kodumaalgi kergemini skulptorina teostada. 1918 saabus Starkopf kodumaale ja järgmisel aastal aitas kunstnikel A. Tassa, K. Mäe, A.Vabbega luua kunstikool ,,Pallas", kus töötas skulptuuriõpetajana 1919-1940 ja direktorina 1929-1940, hiljem Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õppeala ja skulptuurikateedri juhataja ning direktorina.. Eriliselt tuleb tunnustada teda kui ,,Pallase" direktorit, kes
korduvalt koolidest. Ta oli väga vägivaldne, mida tõestas ka korra koolikaaslast taskunoaga pussitades. Sellest hoolimata oli ta arukas poiss ja sooritas lõpueksamid probleemideta. Kuna ta oli õppinud kirikukoolis andis see talle võimaluse ise lapsi õpetada, kuni sai aru, et see töö ei sobi tema jaoks. (http://et.wikipedia.org/wiki/Benito_Mussolini) 1902. aastal emigreerus ta Šveitsi, osaliselt selleks, et vältida ajateenistust. Mõnda aega töötas ta Genfis kiviraidurina, kuid ei suutnud siiski leida püsivat erialalist tööd. Ta vahistati hulkumise eest ning vangistati üheks ööks. Šveitsis oldud ajaga kohtus ta seal elavate vene emigrantidest revolutsionääridega, sealhulgas ka markistide Angelica Balabanoffi ning Vladimir Leniniga. Mussolini liitus markistliku sotsialistliku liikumisega. 1904. aastal küüditati Mussolini Itaaliasse. Itaalia valitsus määras talle eelnevate
annaabi.ee 
