Võrdlemisi tervena seisis Jaani kirik,vana jumalakoda oma tugevate alusmüüridega pidas vastu,tuues ohvriksvaid oma kunstiväärtuslikud aknad ja osa katust. Vastasele ei andnud rahu Hermanni kindluse torn.Aprilli lõpust korraldas ta iga päev umbes tunniajalise kahuritule üksikust,eriti raskest torust.Ülirasked mürtsud jätsid Hermanni kindluse müüridele sügavad armid,torn aga püsis kogu maikuu nagu kiuste.Siis ühel juunikuu päeval tuli mürsk,mis abas ja lammutas vormituks kivipuruks poole torni. Autasud Ritterkreutz des eisernen Kreutzes (Raudristi Rüütlirist) 1939 Eisernes Kreutz I Klasse (I klassi Raudrist) 1939 Eisernes Kreutz II Klasse (II klassi Raudrist) Infanterie-Sturmabzeichen in Silber (hõbedane Jalaväe Rünnakumärk) Auastmed Portupei-aspirant - 21.07.1934 Lipnik - 05.10.1936 Nooremleitnant - 24.02.1938
1945. aasta jaanuaris sõitis August Kuklane Dresdenisse, lootuses leida põgenike hulgast oma vanemaid. Dresden oli täis põgenikke, kes elasid, kus said. Enamik põgenikest olid naised, lapsed ja vanemad mehed. 1945. aasta 14. veebruari hommikul oli ta teele toppama jäänud rongis Dresdeni lähistel. Saksimaa pealinn Dresden põles pärast öist pommirünnakut, milles osalesid sajad liitlaste lennukid. Tuhanded tonnid tugeva plahvatusvõimega pomme olid muutnud Euroopa ühe kaunima linna kivipuruks ja tuhaks. Vormis ohvitserina organiseeris Kuklane ellujäänuid laipu kokku koguma ja neid massiliselt tuhastama. Kogenud sõdurina teadis ta ka, kuidas otsida varju, kui 311 USA pommitajat sama päeva pärastlõunal järjekordsed 711 tonni pomme ellujäänute peale heitsid. Hinnates, kui palju inimesi võis elada purustatud Dresdeni kesklinnas, leidis August, et selle pommitamise tulemusel hukkus 600 000 inimest. Neli päeva veetis ta surnuid tõstes.