vahel, omades sarnaseid jooni nii ühe kui ka teisega. Kivikirstkalmed ja neile sarnanevad kalmed olid levinud pea kõikjal Läänemerd ümbritsevates maades. Eestis on neid teada valdavalt Ranniku-Eestist, kuigi üksikuid leidub ka Sise-Eestis. 8 Hilispronksiajal tekkinud uus kalmevorm väikeste tarandikega kalme levis samuti üksnes rannikualadel ja saartel, seega põhiliselt samal alal, kus kivikirstkalmedki. Üleüldse võib nentida, et valdav enamik pronksi- ja eelrooma rauaaegseid muistiseid Eestis on teada Saaremaalt, otse Saaremaa vastas olevalt Läänemaalt ja Põhja-Eestist. Selle nähtuse põhjuseks on oletatud tolleaegset põllumajandust: Lõuna-Eesti raskeid muldi oli tol ajal keerulisem harida. Samas on suiraanalüüsid näidanud, et Sise-Eestis hakati põldu harima umbes samal ajal, kui Ranniku-Eestiski. On ka oletatud, et Eesti sisemaapiirkondades
Keskmisel rauaajal (V sajandi teisest poolest kuni VIII sajandi lõpuni) maeti sageli edasi vanadesse olemasolevatesse tarandkalmetesse. Uued sel perioodil rajatud kivikalmed kujutasid endast aga ilma sisekonstruktsioonideta lihtsaid kivikuhelikke. Olulise muutusena hakati panustena lisama relvi (V. Lang, ... 2003). I aastatuhande keskpaigast alates levisid Kagu- ja Ida-Eestis, enamasti väljaspool kivikalmete levikuala, liivakääpad. Kääpad paiknevad maastikul enamasti rühmiti, nagu kivikirstkalmedki, nende arv võib ühes rühmas ulatuda paarikümneni. Tavaliselt on kääpad levinud jõgede läheduses liivmuldadega aladel (Lang 2003). Kuigi Eestis valitses esiaja lõpus muinasusk, polnud ristiusk päris tundmatu. Eestlased olid üsna elavas läbikäimises ristiusuliste naabermaadega nagu Rootsi, Taani ja Venemaa. XI sajandist alates levis põletusmatuste kõrval üha enam laibamatmise komme. Paljud sellised kalmistud jäid külakalmetena kasutusse ka ajaloolisel ajal,
annaabi.ee 
