Kujunesid välja ka suurmaaomanike pärisvaldused, kellel puudus vasallivahekord. Seoses mitme vasallivandega tekkisid lojaalsuseprobleemid. KÕRGKESKAEG (1054 – 1347) Kõrgkeskajal toimus Lääne-Euroopa kiire areng. Pol-lt ja maj-lt jõuti Oriendist ja Bütsantsist mööda. Kujunes välja aadliseisus kui rüütliseisus. Hindama hakati rüütli voorusi, truudust senjöörile. Seda aega isel enim just rüütliga seotud rituaalid. Rüütlite ajastu. Tekkisid kivikindlused. Kõrgekeskajal ei kandnud rüütlid raudrüüd.Põllumajanduses võeti kasut mitmeid uuendusi: ratasader, rangid (hobune kui künniloom), kolmeväljasüsteem. Seoses külvipindadega laiendamisega langetati ulatuslikult metsi. Elanikkonna kasv. Toimus sakslaste kolonisatsioon, mis tõi kaasa Läänemere regiooni ristimise (“sakslaste tung itta”). Murranguliseks osutus linnade teke.Teke sai alguse 11. – 12. saj, seoses kaubanduse arenemisega
Selleks ajaks ei olnud Rooma armee enam nii palju rünnakule suunatud kui varem pärast luhtunud rünnakut sõjakate germaani hõimude vastu hakati järjest rohkem keskenduma piiride kaitsmisele. Selleks ehitati linnuseid ja pandi patrullima leegione. Igal leegionil oli oma kindel piirilõik, millel ta pidi korda hoidma. Lisaks leegionitele mõeldud kindlustatud baasidele olid piiridel ka abivägede rügementidele mõeldud kivikindlused. (Imperial Roman Army 2012) 1.1. Relvastus Esimesel sajandil oli leegionäride põhirelvastuseks paar viskeoda (pilum), lühike sirge mõõk (gladius), kujult gladiusele sarnanev pistoda (pugio), ristküliku kujuline painutatud kilp (scutum), kaela kaitseva kraega ja kõrvu ning ülevalt tulevate löökide vastu kaitseva äärega ``Galli kiiver`` ja metallplaatidest koosnev keha ja õlgu kaitsev turvis (lorica segmentata).
annaabi.ee 
