Eestlaste rahvuseepose ,,Kalevipoeg'' peategelane on Kalevipoeg. Peale selle, et ta oli eestlaste kuningas, oli ta ka väga töökas ja vapper mees. Kuid need ja mitmed teisedki head iseloomujooned jäid tänu ta mitmekülgsele karakterismile varju. Ta on vastuoluline tegelane, olles ühel hetkel kangelane ja teisel koletis ning surelik ja surematu. Kalevipoeg on tugev mees. Tänu oma tugevusele ta kuningaks saigi, visates võistluses kuningatiitlile kivikamaka kaugemale kui vennaraasud. Olles eestlaste juht, ei hakanud ta looderdama, vaid kohe tööle, kündes põlde ja tehes metsa, et luua oma rahvale paremaid tingimusi. Tema töökust näitab veel seegi, et ta tõi Pihkvast laudu ja mitte enda tarbeks, vaid rahvale. Õige kuningas hoolitseb oma rahva heaolu eest. Mees hiilgas ka oma tarkusega, kavaldades mitu korda raudrüütlid üle, mil nad tahtsid teda enda poolele meelitada, et koos maailma valitseda. Kalevipoeg oli aga iseseisev tegelane
Kunst meenutab meile igavesi väärtusi Igaühel on mõni lemmikkunstiteos. See võib olla maal koduseinal, näitkes foto mõnes raamatus või skulptuur pargis. Selles teoses lihtsalt on midagi, mis eriliselt köidab ja meelde sööbib. Kunst on visuaalsete piltide loomine värvide abil või kivikamaka kasutamine millegi meeldejääva loomiseks. Aga kunst on midagi enamat kui lihtsalt vaatamiseks ja imetlemiseks mõeldud asjad. Kunst annab edasi kunstniku hoiakuid ning loob suhtluskanali kunstniku ja vaataja vahel. Sajandite jooksul on arusaamad muutunud, peegeldades sel moel inimeste muutunud maailmakäsitlust. Kuid tähtsamad väärtused on siiski läbi aegade säilinud. Üks meenutamist vajav väärtus on vabadus. Tänapäeva noored ei tea, mis
paistis, nagu oleks kirik ise neile pähe varisenud. Kes sel silmapilgul Quasimodot oleks näinud, oleks kohkunud. Peale viskematerjali balustraadi ääres oli ta platvormile kokku tassinud terve kuhja kive. Niipea kui üks kivihunnik balustraadi juures otsa lõppes, asus ta teise juurde. Ta kummardus ja tõusis, kummardus ja tõusis jälle uskumatu väledusega. Ta küünitas oma suure kääbusepea üle balustraadi ja kohe lendas üks kivijurakas teise järel alla. Vahel jälgis ta mõne tubli kivikamaka lendu ja kui see hästi märki läks, röögatas ta: «Hoo!» Hulgused ei kaotanud veel julgust. Juba paarikümnel korral oli paks uks, mille kallale sajad inimesed raskele tammepuust müürilõhkujale hoogu andes tormasid, võpatanud. Uksetiivad praksusid, nikerdused lendasid tükkideks, uksehinged hüplesid iga tõuke ajal, lauad tulid lahti, puuosad pihunesid raudraamikantide vahel. Quasimodo õnneks oli uksel rohkem rauda kui puud. Ta tundis, et peauks all hakkab juba järele andma
annaabi.ee 
