loomadele ja heinte hoidmiseks. Saun oli tuleohutuse tõttu alati õuest veidi eemal, tavaliselt madalamal. Teiste majandushoonete asukoht polnud nii kindel. 19. sajandil levis Eestis kahte tüüpi tuulikuid pukktuulik ja hollandi tuulik. Neist vanem on pukktuulik, mis levis Eestisse umbes 14. sajandil. Eesti pukktuulikutel on paar kive ja mõnikord ka erinevaid kõrvalfunktsioone. Pukktuulik koosneb väga looduslähedasest toorainest. Neid iseloomustab üldiselt mördita laoga kivijalg ja päripäeva pöörlevad tiivad. Pukktuulik oli igal suuremal talul, väiksematel taludel mitmepeale ühine. Enamasti kasutati pukktuulikuid lihtjahu jahvatamiseks. Neid leidus rohkem saartel ja Lääne-Eestis. Hollandi tuulik on tüvikoonuselise kerega kivist või puidust tuulik, mis erineb pukktuulikust selle poolest, et keeratav on ainult tuuliku pea koos tiibadega, kere aga seisab paigal. Hollandi tuulikud on pukktuulikutest suuremad ja võimsamad, omades ka rohkem korruseid kui kaks.
Ühest kivipaarist piisas mõisa ja ümbruskonna talupoegade jahvatamisvajaduse rahuldamiseks. Tuulikuid (väikesed pukktuulikuid) oli 16.sajandil arvukamalt üksnes Lääne-Eestis ja eriti saartel, kus vesiveskit ehitada üldiselt ei saanud. Saaremaal oli 19.sajandil peaaegu igal suuremal talul oma tuulik, väiksematel 5-6 pere peale üks ühine tuulik. 6-10 m kõrgust kahekorruselist laudseintega tuulikut kandis keskel tugev sammas, mille alumist otsa toetas suurtest kividest laotud kivijalg. Lihtsa, ühe paari kividega veskimehhanismi käivitamiseks oli tavaliselt neli tiiba, mida katsid õhukesed lauad või 19.sajandi keskelt alates reiidest purjed. Tuulde keerati tiivad koos kogu veski kerega, selleks oli kere külge kinnitatud pikk händ ehk vehmer. Suured Hollandi tuulikud ilmusid Eestisse hiljem kui pukktuulikud, kujunesid sajandite jooksul Mandri- Eestis üsna tavalisteks. Neil oli pööratav ainult pea koos tiibadega. Läbi 3-4 korruse ulatuv veskimehhanism
annaabi.ee 
