siledamaks. Andres unistas sellest, mis väärtuse tööga võiks Vargamäele anda. Andres tundis, kuidas omandatud maalapp tekitas kohustusi, millest ei või loobuda, kui oled aus inimene. Abielu Krõõdaga tähendas lapsi, kellele Vargamäe jätta. Andres unistas, et terve Vargamäe oleks kord tema laste käes. Töörõõmud etendasid Vargamäele tulles peamist osa Andrese elust. Ta tundis lõbu tööst. Põllukraavis ja kivihunnikus puhkasid mälestused peremehelikest mesinädalaist. Peagi peab Andres tunnistama, et jaks ei hakka peale võsale, mis tahab igalt poolt peale tungida ja vili ei kasva niihästi, kui lootis. Andres ja Krõõt ei taha, et nende ostetud koha peaksid lapsed tasateenima ja seepärast teevad kõvasti tööd. Vargamäel ei saanud kunagi tehtust küll, üks töö kiskus endale teise järele. Pikapeale
saanud tõenäoliselt ilmuda ka teistsuguses koosluses peale "Luigeluulinna". Ometigi lisab "Linnalaps..." raamatule teatud täiendava mõõtme, põimides jõuliselt minevikku olevikuga (luuletus "tuhat inimest kutsuti kord pulma"), pärimuslikkust tänapäevasusega ("ei usu mina muinasjuttu muud"), üldist argisega ("kuidas küll sisustada oma eluaset"). Siin küsimustatakse ka veel kord (suur)linna kui kestva keskkonna tehislikkust (mida hakkaksime siis peale/selles kivihunnikus?), linnast räägitakse kui põdevast (Helsingi on täna haige/ta silmad on fookusest väljas) ja lagunevast nähtusest (suurlinna soomusrüü mureneb/Anttilate ja CityMarketite all avaneb maa/raputab ennast linna alt lahti ja/Vantaa lennuvälja üha laienevatest asfaldipragudest/poevad välja need/kes tahavad tagasi oma maad / nii ammu linna alla maetut/nii kõvasti kiviplaatidega kaetut). Raamatu viimane jaotus, "Mees ja lind", on käsitleb eelkõige armastuse (ma olin koos õega
ühel hommikul enam ei suutnud rebisin küljest ta käed, ta nuuksus kiskusin lahti ta jalad, ta kriiskas tampisin kööginoaga ta rindkere tükkideks, ta hingeldas kiskusin tangidega keele välja, ta kõneles viimaks keerasin ta kaela kaheksaks, ta on ju nii väike jätsin ta sinna vereloiku vedelema kuni see kõik oli ära kuivanud veri kräämukeseks tõmbunud laps pisitillukeseks krimpsunud viskasin ta välja koos seenepesuveega selle koha peal kivihunnikus kasvavad nüüd veripunaste triipudega valged pojengid nüüd on hea ja lihtne ärkan üles, lähen tööle tulen koju, lähen magama ei mingit nakitsust, pakitsust, tarvet millegi muu järele elu on ilus! II Lapsendan kiirkorras sisemise lapse. Võib olla sõnakuulmatu ja raskesti kasvatatav. Palun helistada ööpäevaringselt
annaabi.ee 
