gildilinn, mis hõlmas Oleviste kiriku ja Dominiiklaste kloostri ümbruse. 14. sajandi lõpul sillutati tänavad, ehitati vee- ja kanalisatsiooniseadmed ning keelati tulekahjude kartuses uute puitehitiste püstitamine, seega kujunes välja üsnagi heakorrastatud kivilinn. Kuna Tallinn asus Ida ja Lääne vahelistel tulutoovatel kaubateedel, muutus ta 15. sajandi keskpaigaks tänu vahendustegevusele tiheda kivihoonestusega jõukaks kaubalinnaks, mis sisaldas ligikaudu 325 krunti ning kus elas umbes 5000 elanikku. Sellele võib lisada veel tollase Toompea asustuse umbes 45 krundi ning 1000 elanikuga. Just 15. sajandil omandas Tallinnas enamik ühiskondlikke hooneid, elamuid ja suures osas ka linnakindlustused oma lõpliku kuju, millisena me tunneme neid suuresti ka praegu. Seega võib Tallinna vanalinna (all-linna) pidada eelkõige 15. sajandi arhitektuuripärandiks,
Arhitektuuriajaloolaste ringkondades hakati puithoonestust juba 1960.1970. aastail mõningal määral siiski väärtuslikuks pidama, selle tulemusena moodustati paljudes linnasüdametes, näiteks Kuressaares, Viljandis, Võrus ja mujal muinsuskaitsealad. Palju väärtuslikke puithoonestusega alasid jäi siiski kaitsetsoonidest (nagu muinsuskaitsealasid siis kutsuti) paratamatult välja. Suuremates linnades, nagu Tallinn ja Tartu, peeti vajalikuks kaitsta vaid valdavalt kivihoonestusega linnasüdant, puumajade kvartaleid muinsuskaitseala siin esialgu praktiliselt ei hõlmanud. Kaasaegne väärtustav suhtumine puitarhitektuuri jõudis Eestisse suuresti Skandinaaviamaade vahendusel 1990. aastatel ja sai valdavaks 21. sajandi algul, mil paljudes linnades on puithoonestusega elamualade esile tõstmiseks ja arengute suunamiseks moodustatud miljööväärtuslikud hoonestusalad. See eelkirjeldus on toodud taustaks, mis tuleb arvesse võtta puitkorterelamute kasutusea
annaabi.ee 
