Nii suur protsent, nagu see uuring välja tõi, oli minu jaoks kohutav. Meil on väike kool ja kiusamisjuhud tulevad kergemini välja. Ma olen kokku puutunud näiteks internetikiusamisega võetakse keegi ette ja hakatakse n-ö mõnitama, solvavaid kommentaare kirjutama (suhtlusportaalides toim). Eks see internet on, nagu ta on, seal saab kõiksuguseid asju teha. Internetil on hulk häid omadusi, aga tal on ikka omad varjuküljed ka. Sel õppeaastal ei ole meil õnneks kiusamisjuhtumeid olnud, suuresti tänu ka sellele, et vanemad ja ka õpilased ise tulevad ja julgevad rääkida, kui midagi toimub. Siis me saame jälile ja saame aidata. Ma kiidan neid vanemaid ja lapsi, kes julgevad rääkida. On olnud ka seda, et kaasõpilased märkavad ja räägivad. Väikeses koolis on kindlasti lihtsam selliseid probleeme lahendada. Mina olen ka õpilastelt tagasisidet küsinud, näiteks ülemöödunud aastal oli kiusamisjuhtum, nüüd
Selline sekkumine vajab suurt julgust. (Lasteombudsman, 2014) 2.Kui tunned, et sa ise ei saa kiusajale vastu astuda, räägi kiusamisest mõnele täiskasvanule. Kiusamisest rääkimine ei ole kaebamine, vaid enda ja teiste õiguste eest seismine! Igaühel on õigus turvatundele ja eneseväärikusele nii koolis kui ka väljaspool kooli. Kõige paremini saavad sind aidata õpetaja, koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog. Koolipsühholoogid ja sotsiaalpedagoogid on õppinud kiusamisjuhtumeid lahendama. Kui sa näed kiusamist internetis, võid sellest rääkida veebikonstaablile, kelle ülesanne on aidata lastel ja noortel internetis turvaliselt tegutseda. (Lasteombudsman, 2014) 3.Võimalusel anna kiusamise ohvrile märku, et sa ei pea tema kiusamist õigeks ja tahad teda aidata. Ka väike julgustav lause või sõbralik noogutus võib kannatajale väga palju tähendada. Kõige raskem on kiusamise ohvril taluda seda, et kõik näevad, mis toimub, aga keegi ei
annaabi.ee 
