Mees oli mõelnud, et kui ta ehk lahutaks end oma praegusest abikaasast ja abielluks Ingeriga, kas ka sellel suhtel ei tuleks kord lõppu. Sama olukord oli Riinal. Tema abikaasa elas nimelt suurlinnas. Kuna naine aga töötas koolis, siis pidi ta suvevaheaja lõppedes sinna tagasi minema. Mees ei suutnud aga sellises üksildases kohas elada. Kui Riina, Kiur, Inger ja Arne reisil tagasi tulid, levisid ühe kooliõpilase kaudu kuulujutud Riina ja Kiuri oletatavast suhtest. Õpetaja oli aga nõutu, sest ta poleks osanud seda oma abikaasale seletada. Kuigi nad olid peaaegu lahutuse äärel, otsustasid nad siiski veel üks kord uuesti proovida. Hiljem tuli aga välja, et Riina abikaasal oli siiski järjekordne armuke olnud. Ingeri sõbranna Aet väitis alati, et tema ei või armastada, talle on sõprus piisav. Ta oli aga alati väga emotsionaalne. Naine keeldus ehk armastamast seetõttu, et mõtles alati sisimas, et pole
Hiljem mindi Ümera jõe juurde, kuna teati, et vastased sealt poolt tulevad. Peideti endid metsade taha ning kui vaenlane juba kohal, rünnati teda ennast või vaenlast selja tagant. Ott oli ka Vellole vahepeal öelnud, et Ümera jõe juures tuleb puhas töö teha selle jõe äärde ei tohi halbu mälestusi jätta, vaid ainult häid. Vello viis eestlased võiduni, kuid langesid Ott (oli vastamisi Kaupo (liivlaste vanem) pojaga), Kiur (tappis Rahi) ning Vaike. Kiuri viimased sõnad olid umbes sellised, et oli ilus päev ei teagi kas veel kunagi tuleb sarnaseid. Tagasi oma maale suurte saakidega jõudes olid kõik õnnelikud, kuid kurvad langenute pärast. Saaki jätkus kõigile. Langenud põletati hiljem hiides mäe otsas ära. Lembi oli aru saanud, et ristiusk ei ole midagi ning oli mustad riided seljast visanud ning pähe kallatud ristivee maha pesnud. Leini aga jäi ikka ristiusustatud. Vahepeal