Sügisese rehepeksu ajal, kui tuli iga päev tugevasti ahju kütta, küpsetati peredes leiba peaaegu jõuludeni ette. Siis püüti ka teisi toite pikemaks ajaks ette ära teha (Moora, 1980). Leivategu ei pruukinud perenaisel alati ühtviisi hästi välja tulla. Seetõttu juurdusid rahva seas ka vastavad nimetused, millega tavapärasest erinevaid leibasid kutsuti. Näiteks mäts öeldi halvasti kerkinud leiva kohta, mökk oli tehtud juba kasvama läinud rukkist, kittis leib oli lihtsalt halvasti kerkinud, kohmakas leib oli aga halvasti küpsenud (Pilt, 2005). 7 4. Rukkileiva tähtsus tänapäeval Rukkileivas kui toidus on olemas inimorganismile vajalikud makrotoitained (süsivesikud, rasvad, valgud, vesi) ja mikrotoitained (mineraalained, vitamiinid). Inimorganismile on tervislik, kui toidusüsivesikud annaksid 50...60% päevasest koguenergiast
Sügisese rehepeksu ajal, kui tuli iga päev tugevasti ahju kütta, küpsetati peredes leiba peaaegu jõuludeni ette. Siis püüti ka teisi toite pikemaks ajaks ette ära teha (Moora, 1980). Leivategu ei pruukinud perenaisel alati ühtviisi hästi välja tulla. Seetõttu juurdusid rahva seas ka vastavad nimetused, millega tavapärasest erinevaid leibasid kutsuti. Näiteks mäts öeldi halvasti kerkinud leiva kohta, mökk oli tehtud juba kasvama läinud rukkist, kittis leib oli lihtsalt halvasti kerkinud, kohmakas leib oli aga halvasti küpsenud (Pilt, 2005). Linnastumise ja tööstusühiskonna arengu käigus on kodune leivategu üldiselt unustusse jäänud. Tööstuslikult valmistatakse tänapäeval suures valikus erinevate lisanditega (linnasejahu, siirup, terad, seemned, erinevad maitseained) leibu. Tume rukkileib on eestlaste armastatumaid ja tüüpilisemaid toite, millest pikemat aega võõrsil elades tihti puudust tuntakse
annaabi.ee 
