Käigu laest tilkus vett, nii et nad olid varsti märjad nagu kassipojad. Varsti jõudsid vennad käikude ristmikuni. Kaarti vaadates said nad aru, et peavad minema vasakule. See käik ei olnud aga enam ohutu. Edasi viis ainult kitsuke rada, millest kahel pool oli keev vesi. ,,Siin võime kohe kõrvad pea alla panna," ütles keskmine vend, kellel ilmselt süda saapasääres oli. ,,Ära tee kärbsest elevanti," vastas talle noorem vend ja hakkas esimesena kindlal sammul mööda kitsukest rada astuma. Talle järgnesid ka teised. Kui nad selle takistuse läbisid, ütles keskmine vend: "Tänu taevale, et me siit läbi saime!" Järgmine katsumus oli aga veel alles ees. Nad jõudsid maa-aluse järve äärde. ,,Äh, vihma käest räästa alla," ütles keskmine vend. Järve keskel nägid nad väikest saarekest, millel oligi kogu mõisniku varandus. Nii palju, kui vendade silmad seletasid, nägid nad, et seal on kuld- ja hõbemünte, kalliskive ja ilusaid riideid
üllatava kaadrisisese plastilisuse. Selle kinnituseks on ristikäik Petseri kloostris filmist „Kas tunned maad...“. Mööda kloostrit ümbritsevaid liivakünkaid keerleb ja valgub loogeldes alla ristikäik. Kantakse kirikulippe, pühapilte, ikoone. Operaator on seda peatumatult vonklevat madu filminud sügava nõo vastasküljelt. Oru põhja jõudnud, alustab protsessioon uut aeglast tõusu kõrgele vastasnõlvale. Näeme hulka naisi, nende seas palju eakaid, mööda kitsukest, vihmadest uhutud jalgrada künkale rühkimas. Ja veel kord üldplaane ristkäigust. Arvustus oli filmi suhtes heatahtlik. Rasmus Kangro-Pool kirjutas „Päevalehes“: „Looduse ilu mererandadega ja mägiste Võrumaa maastikega, jõed, kosed, maanteed ja metsad. Üksikasjus ja panoraamides, meie linnad ja väärtuslikud ehitused üle maa, meie töö põldudel ja vabrikuis ning sadamates, meie inimesed töötamas, pidutsemas, tantsimas,
annaabi.ee 
