" (tsitaat Kalev Kesküla raamatust "Uus veinijuht") Gruusias saad maitsta tõepoolest jumalikult häid veine. Parimad veinimarjad kasvavad riigi ida osas, mida kutsutakse Kahheetiaks. Suurepärased on Saperavi, Tsinandali ja Mukuzani veinid, mida tasub kindlasti ka koju kaasa osta. Gruusia kõige kallim ja hinnatum vein Khvanchkara tuleb hoopiski maa lääneosast Rachi piirkonnast. Kuna must viinamari, millest seda kvaliteetveini valmistakse kasvab kitsukesel maalapil, siis on hind muidugi ka vastav. 1997. aastal rajatud Teliani Valley veinimaja on traditsioonilise Gruusia veinitootmise järeltulija. Ettevõte rajati Tsinandali piirkonnas asuva kuulsa Teliani margiveinide tehase asemele. Veinikeldri esimeseks veinimeistriks oli Rootsi päritolu Dickenson, kes töötas siin aastatel 1887-1891. Aastal 1891 jätkas veinimeistri tööga Bordeaux piirkonnast pärit prantslane Massano, kes tutvustas Euroopa veinitegemise praktikaid kohalike
Aga kõigile saab osaks suur pettumus ja neil õnnestub temas äratada ainult seda kordamise vajadust. ,,Ma ju kinkisin sulle lõpuks oma armastuse," hüüab üks neist. Ja pole midagi imestada, kui don Juan naerma hakkab: ,,Lõpuks? Ei, vaid jälle kord." Miks peaks armastama harva, et palju armastada? Kurbadel on kaks põhjust kurb olla: nad on kas teadmatuses või loodavad. Don Juan teab ja ei looda. Ta on nagu kunstnik, kes teab oma piire, ei ületa neid iial, ja saavutab sel kitsukesel rajal, kus ta vaim kodus on, meistri imelise kerguse. Ja see ongi geenius: aru, mis tunneb oma piire. Kuni füüsilise surmani ei tunne don Juan kurbust. Miski pole tema meelest tühisem kui teise elu lootus. Kahetsus lõbule raisatud iha pärast, see impotentsuse kulunud stamp on talle võõras. See sobib Faustile, kelle usk jumalasse on küllalt tugev, et ennast kuradile maha müüa. Ta müüs end juba maha sellega, et ta hing ei osanud rõõmustada. Don
annaabi.ee 
