jaanuarist 2008. aasta märgistada alati ka elektroonilise identifitseerimisvahendiga (transponderiga). Kits ja lammas tuleb määruse kohaselt märgistada kuue kuu jooksul alates looma sündimise päevast, aga igal juhul enne, kui loom viiakse ühest karjast teise või tapamajja. Seega peab loom olema märgistatud varem juhul, kui ta viiakse karjast välja enne kuue kuu möödumist. Siiani kehtis kohustus märgistada kits 20 päeva jooksul alates looma sündimise päevast. Kitsepidajad peaksid silmas pidama, et tegu on võimalusega, mis ei välista märgistamise jätkamist seni kehtinud 20 päeva jooksul. Enne 10. juulit 2005. aastal sündinud lambaid ja kitsi ei pea uuesti märgistama ega registreerima. Kõrvamärgi kadumise või loetamatuks muutumise korral väljastab JKK loomapidajale sama registrinumbriga kõrvamärgi ehk nn asenduskõrvamärgi - enne 10. juulit sündinud looma puhul ühe kõrvamärgi, alates 10
Kitsi peetakse Eestis kõikides maakondades. Enamasti on rohkem kitsi olnud Ida Virumaal, Viljandi- Pärnu ja Harjumaal. Kitsede arvukuse tõus on olnud kiirem alates 1994.aastast. Üheksakümnendatel aastatel on kitsede arvukus tõusnud ka paljudes Kesk ja Ida- Euroopa riikides (Albaania, Slovakkia, Kreeka, Leedu, Läti). Seda võib seletada nii suurema tööpuudusega maal kui ka sellega, et väikemajapidamistes on hakatud kitsepiimast kodusel teel juustu valmistama. Juustu müügist on aga kitsepidajad saanud suurema osa farmi sissetulekutest. Paraku enamus toodetud toorpiimast kasutatakse Eestis töötlemata kujul joogipiimana omas peres. Rahaliselt turustatud piima hulk on väike. Üldiselt võib öelda, et toorpiima farmisisese ümbertöötlemise oskused juustuks, jogurtiks või mõneks muuks piimatooteks on Eesti kitsekasvatajatel tagasihoidlikud. Kuid aasta-aastalt on need oskused kasvanud ja leidub kitsekasvatajaid, kes ka kitsepiimatooteid müüvad.
annaabi.ee 
