ka vest. Meeste särgid tehti, nagu üldiselt Eestis, valgest linasest riidest, õlaõmblusteta, T-kujulise kaelaavaga. õigadele tikati pikad õlalapid ja lisaks veel nurklapid. Laupäeval särki vahetades pidanud olema hoolas, et preesi musta ette ei unusta. Pükse tehti suveke linasest või takusest, talveks villasest riidest. Eriti pidulikud olid nahkpüksid. neid loeti jõukuse tunnuseks. Juba 17.sajandist on andmeid, et Virumaa talumehed lasknud linnas põkste jaoks kitsenahku seemisparki parkida. Tõenäoliselt koos nahkpõkstega on Eestis levinud uuemad. 17. ja 18.saj. moerõivastuse eeskujusid järgivad põlvpüksimoed koos nimetusega põksid (alamsaksa Bühen ) varasemate pikkade kaatsade, kaltsade asemele. Siiski ei saanud Alutagusel nahkpüksid ega põlvpüksimood päris üldiseks. Lisakus ja Vaivaras kandsid mehed kuni linnamoele üleminekuni pikki, ülaääre palistusest läbipoetatud nööriga ülevalhoitavaid või värvelkinnisega pükse.
kätte Läänemere ja Põhjamere äärsete maade kaubanduse. Hansa Liitu kuulusid Eestist peale Tallinna veel Tartu, Viljandi ja Pärnu. Just Tallinna kaudu toimus läänepoolsete maade kauplemine Novgorodiga. Sisse veeti: põhiliselt soola, kalevit, soolaheeringat, veini jm., (soola veeti siit edasi Soome ja Venemaale, kaupmehed said soolaga kauplemisest suurt vaheltkasu: "Tallinn on ehitatud soola peal"). Välja veeti: teravilja, veise- ja kitsenahku, lina ja kanepit. Linnade elanikeks olid põhilised kaupmehed ja käsitöölised. Olenevalt oma kutsealast, kuulus linlane kuhugi vennaskonda organisatsiooni, mille liikmed pidid häda korral üksteist aitama. Käsitöölised kuulusid nn. väikestesse gildidess. Tallinas oli neid kaks: 1) Püha Olevi Gild - (vanim) ühendas keskajal "halvemaid" ja "madalamaid" käsitöölisi (peamiselt
annaabi.ee 
