2011. Lk 25) 1.2 Kitsede kasvatamine ja pidamine Eestis Rahvaselektsiooni tulemusena on Eestis väljakujunenud omanäoline kitsede populatsioon, kes on hästi kohanenud Eesti looduslike tingimustega. Peetakse enamasti sarvedega piimakitsi. Eesti kitsed on enamasti sarvedega, värvuselt valged, hallid või pruunid, kuid leidub ka kirjusid ja musti kitsi. Kitsekasvatus tase on Eestis küllalt väike. (Piirsalu, P.) Senini on Eestis põhiliselt tegeletud üksikute kitsede pidamise ja kitsekasvatust on vähesel määral. Enamasti on kitse kui hobiloom. Kitsedest peetakse elanike kodumajapidamistes üksikute isenditena. Lüpsmine toimub käsitsi ja saadud toorpiima kasutatakse põhiliselt peresiseseks tarbimiseks joogipiimana. Juustu valmistamise oskused kitsepiimast on tagasihoidlikud või puuduvad üldse, mis on olnud üheks piduriks suuremate farmide tekkimisele, sest kitsede toorpiima kokkuostuga ei ole ükski piimatöötlemisettevõte tegelenud. Seepärast on
Lüpsmine toimub käsitsi ja saadud toorpiima kasutatakse põhiliselt peresiseseks tarbimiseks joogipiimana. Juustu valmistamise oskused kitsepiimast on tagasihoidlikud või puuduvad üldse, mis on olnud üheks piduriks suuremate farmide tekkimisele, sest kitsede toorpiima kokkuostuga ei ole ükski piimatöötlemisettevõte tegelenud. Seepärast on kitsepiima tarbitud farmisiseselt ning turustatud piima kogused on olnud minimaalsed. Riiklikul tasandil ei ole kitsekasvatust vajalikul määral propageeritud ja toetatud. Sotsialistliku suurtootmise ajal ei olnud kolhoosidel, sovhoosidel riikliku plaani kitsekasvatussaaduste realiseerimiseks ning seepärast kitsi neis ei peetud. Seepärast ei hangitud riiklikul tasemel uut aretusmaterjali ei naaberriikidest ega Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Puudusid täielikult aretusplaanid ja kitsede tõuaretusega ei tegeldud. Kuna uut aretusmaterjali vajati ka väikeste kodumajapidamiste farmides, siis toodi üksikute
annaabi.ee 
