Ka siseelundid on ülemvähkidel palju keerulisema ehitusega. Närvisüsteem on hästi arenenud ja koosneb peatänkudest ning kõhtmisest närviketist. Meeleelunditest esinevad neil paarilised liitsilmad (paiknevad varrekestel ning vähk saab neid vajadusel keha eesosas paikneva jätke ehk nokise alla tõmmata), kotikujulised tasakaaluelundid (paiknevad tundlate alusel), kompimis-, haistmis- ja maitsmiselundid. Jõevähi maos on toidu peenestamiseks kitiinjad maohambad ning filter, mis ei lase piisavalt peenestamata toitu maost edasi. Mao seintes paiknevad ka lubiaine varud nn vähikivikestena. Seedelundiks on suur, kaheosaline maks. Vereringeelundkond on neil väga hästi arenenud ning veri voolab enamiku teest veresoontes. Süda paikneb jõevähil selgmiselt ning sellest väljuvad veresooned viivad vere kehasse. Tagasiteel koguneb veri kehaurgetest alumistesse veenidesse, läbib lõpused, kus rikastub hapnikuga ning jõuab tagasi südamesse.
Membraansed tiivad on kiletiivalistel, kahetiivalistel ja mõnedel teistel putukarühmadel. Sageli on tiivad paksenenud ja sellisel puhul on nende ülesandeks lisaks lendamisele ka putuka kaitsmine, vahel on sellised tiivad omandanud ainult kaitseülesande. Näiteks paljudel jooksiklastel on kattetiivad osaliselt kokku kasvanud, misläbi nad on kaotanud lennuvõime sootuks. Tavaliselt on tugevnenud eelkõige esimesed e. kattetiivad. Mardikalistel on need enamasti kitiinjad, näiteks sihktiivalistel aga nahkjad. Tiivad on sageli kaetud mitmesuguste karvakeste (näit. kiletiivalised) või tiivasoomustega (liblikalised). Putukate tiibadel võib esineda veel teisi lisafunktsioone, näiteks vaenlase hoiatamine (tiibade hoiatusvärvused), vaenlaste eest peitumine (varjevärvused) jne., Putukate tiivad võivad töötada hämmastavalt kiiresti. Poola teadlane Sotavalta on
annaabi.ee 
