Uksed avati kell kaheksa õhtul ja üritus ise kestis kokku umbes viis tundi. Esimesena astus lavale ansambel Turist, sellele järgnesid Monstercöuq ning Psychoterror ja viimasena kaua oodatud juubilar J.M.K.E. Ürituse sees oli ka väga palju äpardusi, mis tegi selle kontserdi veelgi huvitavamaks ja naljakamaks, aga nagu Villu Tamme mitmeid kordi ütles, et see on kõigest punk ja seal on kõik vead lubatud. Mitmeid kordi jooksis mõni fänn lavale ning korra kukkus J.M.K.E kitarristil isegi oma kitarr maha. J.M.K.E alustas esinemist oma praeguses koosseisus ning siis hakkas Villu Tamme järjest kutsuma lavale külalisesinejaid. Esimesena kutsus ta lavale oma endise kitarristi ning peale teda endise trummari. Esimese vokalistina käis laval Ivo Uukkivi, kes ei jäänud oma esitusega üldse rahule. Pärast Ivot kutsuti välja Tõnu Trubetsky, kes tundus selleks ajaks juba purjus olevat. Tema laulmise ajal jooksis ka üks fänn lavale, kes kohe mitte ei tahtnud enam lavalt
kopeerida ameerika r&b muusikat, siis see päriselt ei õnnestunud. Välja tuli hoopis muusika, mis tegelikult kujutas endast segu sellistest stiilidest nagu r&b, jump blues, mento, aga ka calypso, swing, pocomania jt. Selle stiili nimi oli shuffle ja tuntuimate artistidena võiks siin mainida nimesid Neville Esson, Owen Grey ja The Overtakers. Kuid selle suuna viljeleja Prince Buster (Cecil Bustamente Campbell) leidis, et midagi siiski puudub. Ta palus oma kitarristil Jah 5 Jerryl rõhutada rütmis teist ja neljandat lööki. Sama tehnikat hakkas kasutama ka Rosco Gordon. Nii sündis ska. Aasta siis oli 1962. Tegelikult tehti sarnaste elementidega lugusid muidugi ka juba varem. Uus stiil tekkis väga õigeaegselt. Jamaica oli just saavutamas iseseisvust ja ska peegeldas töölisklassi uut optimismi. Ska muusikataktis tantsu hakati kutsuma nimega skanking. Laulutekstid
annaabi.ee 
