Tõmbasin selga metsaeluka naha ning läksin välja. Suurem osa kogukonnast oli juba oma igapäevaste toimetustega tegelemas. Leidsin lõkkeaseme juurest järatud lihatüki, millest piisas, et kõht täis saada. Seejärel läksin Mörri onnikesse, et teda karvaseid vee-elukaid küttima kutsuda. Voolava vee poole teele asudes paistis särav kera taevas veel madalalt. Vee ääres nägin karvaseid elukaid puud närimas ja vee voolu takistamas. Mörr võttis vööle kinnitatud kolme kisuga jahiriista ning viskas selle otse läbi eluka. Mina suutsin samuti ühe neist karvastest olenditest kinni püüda. Seejärel asusime teele tagasi oma perede juurde. Hüttide juurde jõudes asusime saaki tulel küpsetama. Nahkadest tegime Mörriga lastele uued soojad kehakatted. Hiljem selgus, et ka Tölpa ja Jörka olid küttimas käinud. Nad olid kätte saanud kaks väikest ruigavat ning triibulist metsaelukat. Nad nülgisid väikestelt elukatelt naha ning küpsetasid liha varda otsas
olid põhiliselt rootsuga ja lõikelt rombilise lehega. Relvastuse hulka kuulusid ka odad, mille vahetamisel kinnitati rahuleppeid ja lõpetati rahu; neid kasutati ka liisuheitmisel. Odavarte valmistamisel oli eelistatavaks materjaliks tammepuu. Nende pikkus oli u. 1,5-2 m. Odaotsad olid rauast, rootsust või putkest. Odaotsad olid mitme kujuga: sulgja lehega, saleda rombilise lehega, ühtlase rootsuga, eriti iseloomulikud olid noakujulise lehega ja ühepoolse kisuga varustatud otsad. Odad jagunesid heite- ja torkeodadeks. Esimesed olid lühemad ja kergemad ning neid võis ühel mehel kaasas olla mitu. Relvastus juurde kuulus ka tapper e. kirves. Need olid väikesed ning kerged ja hõlpsasti vöö vahele pistetavad. Lahivõitluses kasutati ka kärpi ja suuri võitlusnuge. Kärp valati vahest tina täis, voolitud tammepuust, raudkidasid täis löödud. Kaitsevahendiks oli kilp, mis kuulus ka ratsaniku relvastusse. Ratsanik
Kultuur on tuntud ka koopamaalidest ja luudest ehtest. Solutre kultuuri (u 20 00016 000 eKr) nimi tuleb taas Prantsusmaa leiukohast. Kultuur ilmus äkki ja sama ootamatult ta ka kadus. Oletatakse, et ta tulenes Perigordi ja Aurignaci kultuuri traditsioonidest, aga see ei ole kindel. Nimimuistis Solutre on tulekivi töötlemise koht ja kultuuri tuntaksegi ennekõike tema arenenud tulekivitöötlusest. Esemetest olid juhtivaks tulekivist nooleotsad, aga samuti ühepoolse kisuga nooleotsad, luunõelad. Kultuuri elanikud tegelesid palju küttimisega ja spetsialiseeritud jahiga. Solutrest on aegade jooksul saadud massiliselt hobuseluid. Suurem osa neist on leitud ühe kaljujärsaku alt. Tuues paralleeli Ameerika indiaanlaste piisoniküttidega, oletati seal toimunud massilist jahti. Algul seostati seda hobusejahiga, kus loomad aeti järsakule ja sealt edasi alla. Hiljutised uuringud on aga näidanud, et suurem hulk hobuseluid ei olnud
annaabi.ee 
