lennuväli, mis andis neile olulise tähtsusega õhusilla vägede varustamiseks kanali läänekaldal. Samal ajal oli idakaldale jäänud Egiptuse kolmas armee Iisraeli vägede vahele jäänud ja tagalast ära lõigatud. Nõukogude Liit mõistis, et olukord on halvenemas, leides, et võitlus tuleks peatada ning võtta kogu kasu, mida Egiptus oli saavutanud. Mõne päeva pärast oleks Egiptuse kolmas armee idakaldal omadega läbi, mis oleks muutnud võimalused halvaks. 278 Brezhnev saatis Kissingerile kutse läbirääkimistele Moskvasse, ning 21. oktoobril leppisid üliriigid kokku vaherahu sisseseadmisega. 22. oktoobril võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 338, mille kohaselt pidi kaheteist tunni jooksul sõjategevus Lähis-Idas lõppema. Vaherahu aga ei pidanud - võitlus kogu Egiptuse-Iisraeli rindel jätkus. Egiptuse olukord oli lootusetu, ning kuna ei USA ega NSV Liit ei tahtnud Egiptusele suurt hävingut, siis võeti 23.
resolutsiooniga 338. 26 oktoobril lõppes kõigil rinnetel organiseeritud lahingutegevus (mõningaid üksikuid kokkupõrkeid siiski veel toimus). Selle tulemusel jäi Egiptuse Kolmas Armee praktiliselt pantvangiks iisraellaste kätte. Iisrael oli kätte saanud Kissingeri ähvarduse toetada ÜRO resolutsiooni, mis käsiks kõik väed tagasi tõmmata, aga enne kui nad jõudsid vastata saatis Egiptuse julgeoleku sekretäri nõunik Hafez Ismail Kissingerile teate, et Egiptus on valmis asuma otsekõnelustesse Iisraeliga kui Iisrael nõustub mittesõjaliste abisaadetiste läbilaskmisega Kolmanda Armee juurde ja nõustub täieliku relvarahuga. Läbirääkimised leidsid aset 28 oktoobril Iisraeli kindralmajor Aharon Yarivi ja Egiptuse kindralmajor Muhammad al-Ghani al-Gamasy vahel. Iisraeli kontrollpunktid asendati ÜRO kontrollpunktidega, mittesõjalisi abisaadetisi lasti vabalt liikuda ja vahetati sõjavange. Genfis leidis aset tippkohtumine,
annaabi.ee 
