[13] Lapsepõlves oli Arvol ka sõber nimega Tiit Varts, kes elas Lasteaja tänaval. Nad veetsid koos palju aega. Nad käisd koos teiste poistega suvel ujulas , mängisid palli ja tegid muid poiste tegusid. Arvo oli nagu iga teinegi poiss. Ta ei erinenud teistest omavanustest poistest. Tiiduga käidi ka koos keskkoolis.[11] Lasteaia käis Arvo samuti ning rühmakaaslaseks ol tal seal Vaike Kalda ja Käsu Vello, kellega tehti lasteaias palju tempe. Nimelt olid nad ühed kõlavamad kisajad terves rühmas ning nende kasvataja Linda, kes oli ühtlasi ka Arvo ema, pidi neid tihti karistama.[3] Kooliajal tegeles Arvo ka igasuguste muude tegevustega, peale muusika loomise, nimelt oli üks juhtum kus Arvo kõndis peale tundi klassi ette ning hakkas pallidega zonglöörima nagu mõni tsirkuse artist. Ühes õp. Kelu tunnis kutsus õpetaja Arvo klassi ette, et temalt kodust tööd küsida. Arvol ei tulnud, aga sõnagi suust ning ta seisis klassi ees, mõtted millegi muu peal
Inglismaa kirik lahkus Rooma alluvusest ja Henry VII valitsusaja lõpuks kujunes Inglismaal välja anglikaani kirik, kus jumalateenistus sarnanes väliselt katoliku kiriku liturgiaga, kuid ladinakeelsed missad asendati ingliskeelsetega. Kristluse häbiplekk Anne Boyleni üleüldine põlgus saavutati tema enda kuningannaks kroonimise ajal. Teda vihkasid kõik, kõigerohkem lihtrahvas.Teda kutsusti rentslihooraks, silmipööritavaks hooraks ning lihtsalt libuks ja hooraks. Kõige suuremad kisajad olid naised. Reformatsiooni levik Põhja-Euroopasse Lisaks Sm'le, Madalmaadele ja Sbr'le võitis luterlik reformatsioon ka Skandinaavia maades: Taanis, Rootsis ning Rootsi võimu alla kuulunud Soomes. Ka Vanal-Liivimaal leidis luterlik reformatsioon poolehoidu. Saksa ordu ja katoliku piiskopkonnad jäid Baltikumis siiski püsima, kuid olid üsani nõrgestatud. Vastureformatsioon võitlemaks reformatsiooniga, vallandas katoliku kirik vastureformatsiooni, milles võib eristada kahte suunda
annaabi.ee 
