Ta hing on elavnemas, ta võlgneb teile oma õnne. Oh, teeksin teie jaoks võimatu võimalikuks. Ta ütles mulle veidi aja eest koju minnes:"papa, ma olen väga õnnelik!" Kui nad ütlevad mulle tseremoniaalselt isa, jäätub mu süda; kui nad aga hüüavad mind papaks, näib mulle; nagu nagu oleksid nad veel väikesed, ja nad kingivad mulle kõik mu mälestused tagasi. Tunnen end siis rohkem nende isana. Ma kujutlen, et nad ei kuulu veel kellelegi!" Lk 191 ,,Sa andsid mulle praegu kirvehoobi pähe,"vastas vanake. ,,Andestagu sulle jumal, mu laps! Sa ei tea kuivõrd armastan sind." Lk 201 ,,Ah, te võiate palsamit mu südamele!" hüüdis isa Goriot. ,,Kuid kust võtta kaksteist tuhat franki? Kui pakuksin ennast tasu eest nekrutiks?" Lk 228 ,,Te teate väga hästi, et armastan neid, jumaldan neid! Saan terveks kui näen neid...." Lk 229 ,,Mu sisikond põleb! Pange mulle midagi pähe. Mu tütarde käsi, see päästaks mind, tunnen seda ... Mu jumal
endale, oma edukusele või siis just vastupidi ebaedule, kuid unustatakse lähedased inimesed sootuks. Õnne sõnastab igaüks erinevalt. Osade jaoks on see lähedased suhted, osade jaoks materjaalsus. Teoses tuuakse välja mõlemad õnne liigid. Raskolnikov, ärriatusest Iljona suhtes, kes kasutas ära teiste inimeste vaesust, et ise rikastuda, tahtis ka leida õnne raha näol, unustades, kui suurt viha ta tundis Iljona suhtes. Hetkel, mil ta kirvehoobi rentnikule vastu pead andis, kaotas ta igasuguse õnne- Elades pideva süütunde ja kahtlusega, et ta kuritää tuleb ilmsiks. Ei olnud tal ka kasu saada rahast. Tema süütunne, mis oli nii rõhuv, et viis ta haiglasse seisundi, ärkveloleku ja deliiriumi vahel, saatis teda kõikjal. Ta ise ei olnud rahul enda teo üle ja kuageltki mitte ei olnud ta õnnelik, kuid just tema süütunne viis ta kokku Sonjaga. Eneselegi teadmata oli õnn tema ellu
Lk. 71- ... toredaid pähklipuid, mis jumal teab seda, täitsid mu hinge alati suurima mõnutundega! Kui koduseks nad kirikumõisa tegid, kui kosutavalt viluks! Ja kui toredad oksad neil olid! Ja peale selle veel mälestus neist auväärseist vaimulikest, kes nad paljude aastate eest sinna olid istutatud. ... koolmeistril olid pisarad silmas, kui eile sellest juttu tuli, et need puud maha on raiutud. Maha raiutud! Ma võin hulluks minna, ma võiks tappa selle koera, kes seal esimese kirvehoobi andis. Mina, kes ma jääks leinama, kui mul õues paar sellist puud kasvaks ja üks neist vanaduse kätte sureks, - mina pean seda nägema. Lk. 75- Kui vaatan aknast välja kaugele mäekingule, mille kohal hommikupäike tungib läbi udu ja kuldab vaikset rohumaad, ning taamalt lookleb minu poole tasane jõgi raagus pajude vahel, oo, kui seal see kaunis loodus mu ees nii liikumatult seisab nagu lakitud pilt, ei suuda
annaabi.ee 
