1950. aasta detsembris valiti Seppo kohalikku võimuorganisse, Tartu täitevkomiteesse. Ainuke, mida ta sellest tegevusest mainimisväärseks pidas, oli paari õlleputka sulgemine Toomemäel. Arnold Seppole ei meeldinud tema ,,toppimine" nõukogude võimuorganitesse, see oli tema sõnul naeruväärne. Tema kuulus nende meeste kilda, kes suutis teenida vaid üht isandat, Seppo isand oli teadus. Tartus sai Seppo ka oma teadusliku ametinimetuse, mis jäi tal ka ainukeseks kirurgiakateedri dotsent. Siis tuli aga Tartust lahkumine ja Tallinnas omal käel teadustöö jätkamine. Tallinnas aga oli see arsti isiklik asi, tema hobi. 50.-60. aastatel oli Tartu ülikoolis levinud nähtuseks mõningate õppejõudude tagakiusamine ja omavahelised üliteravad konfliktid. Kõige traagilisem selline juhus lõppes näiteks nii, et üks osapool sai infarkti koosolekusaalis, kus kritiseerimine toimus, ja teine tundes ennast süüdlasena, mürgitas enda kaks päeva hiljem. Arnold
arengut, on olulised sammud fülogeneetilise reegli kujunemise teel. Koostöös oma õpilase, Carl v. Kupfferiga (1828-1902), avaldas Fr. Bidder töö seljaaju piirkondade embrüogeneetilisest arengust. Hiljem Kielis ja Münchenis töötanud Kupfferit peetakse üheks võrdleva embrüoloogia rajajaks. Kirurgia Silmapaistvatest klinitsistidest tuleb 19. sajandi Tartus mainida eelkõige Nikolai Pirogovi (1810-1881), Tartu ülikooli professorite instituudi kasvandikku, kes oli ülikoolis kirurgiakateedri juhatajaks aastail 1836-1841. Kuigi Pirogovi teened on olulised paljudes valdkondades, tuleb tema puhul esile tõsta uue lehekülje keeramist topograafilise anatoomia juurutamisel, so kirurgiline e topograafiline anatoomia (Vesalius lõi kõigest kirjeldava anatoomia, mis vaatleb organismi elundsüsteemide kaupa). Pirogovi anatoomia vaatab elundeid nende omavahelises seoses. Pirogov võttis ka kasutusse jäiga (tärklise)mähise luumurdude fikseerimiseks (1837)
annaabi.ee 
