rakk on ,,miniatuurne organism". Niisiis võis mikroobide tegevust vaadelda kui organismi elusrakkude tegevuse prototüüpi ning öelda, et ,,elu, see on roiskumine" (taimede ja loomade eleuteegvuse parim analoog looduses on rosikumine). Surm kui arsti abimees leidis väljundi anesteesias. Anesteesia plahvatuslik levik 19. sajandi keskel oli ilmselt ka põhjus, miks järsku kadus paaniline hirm ,,varjusurma" ees viimane sai õudsest elusaltmatmise assotsiatsioonist priiks ja muutus kirurga truuks abimeheks. Tehtud oli veel üks samm surma kontrollimise teel. Teine surma kontrollimise meetod, mis arstiteaduses levima hakkas oli antiseptika, mikroorganismide tapmine keemiliste vahenditega, pioneeriks Joseph Lister (1827-1912). 20. sajandi tendentsid (surma ja elu mõiste tehnologiseerumine) 20. sajandi alul ilmusid inimesed, kelle jaoks senine kontseptsioon, mille kohaselt elu=surm, ei olnud enam tõsiseltvõetavad
). Arstiteaduslik mõte liikus ka selles suunas, et kasutada vastavat olukorda kirurgias. Varjusurma üritati esile kutsuda lämmatamise teel. Ka üks esimesi uusaja kirurgilisi anesteetikume naerugaas arvati toimvat eeskätt lämmatajana. Anesteesia plahvatuslik levik 19. sajandi keskel oli ilmselt ka põhjus, miks järsku kadus paaniline hirm ,,varjusurma" ees viimane sai õudsest elusaltmatmise assotsiatsioonist priiks ja muutus kirurga truuks abimeheks. Tehtud oli veel üks samm surma kontrollimise teel. Teine surma kontrollimise meetod, mis arstiteaduses levima hakkas oli antiseptika, mikroorganismide tapmine keemiliste vahenditega, pioneeriks Joseph Lister (1827- 1912). (Elavhõbedat oli süüfilise ravis kasutatud õigupooelst küll juba keskajast alates, kuid siis oli asja toimemehhnaismist arusaamine teine ja vale.) Antibakteriaalsed mürgid täienevad sajandi teisel poolel vastumürkide
annaabi.ee 
