Endoora küsis mida ta arvas härrasmehest imelikes riietes, aga naise näo ilmest taipas Endoora et seal ei olnud mitte mingit härrasmeest või siis nägi teda ainult tema. Kui Endoora tagasi külla jõudis, kartis ta majja siseneda . Mõte ühe lapse surmast, kui ta eemal oli, hirmutas teda. Aga õnneks olid lapsed turvaliselt kodus. Endoora ja tema abikaasa ei pidanud enam iialgi kirikuaeda kirstusid tassima. Palju aega läks mööda. Aasta enne Endoora poja saamist kolmekümne kolme aastaseks nägi ta und. Kaks naist tulid majja. Üks oli tema surnud ema ja teine oli vana naine kes aitas Endoorat. Nad keeldusid istumast, sest nad tulid ainult ütlema, et aeg mil ta peab sellest maailmast lahkuma on lähedal, ja et kui ta tahab elada, peab ta minema vana naise tütre juurde ja ütlema talle salasõna
22 Kallus, M. Interjööri ja mööbli ajalugu. 23 Pihelgas, J. Eesti talumööbel. 24 Kallus, M. Interjööri ja mööbli ajalugu. 10 3.3. Kirstud Oluline ja vanim ese talumajapidamises oli kirst, mille iga isa pidi oma tütrele laskma teha. Eesti vanim säilinud talukirst on aastast 1724. 25 Kirstud olid rasked puidust kaanega kastid, mis paiknesid tavaliselt aidas. Rehetoas hoiti kirstusid, mis sisaldasid igapäevaselt vajalikumaid asju.26 19. sajandi keskel oli kombeks, et leeris käinud neidudel oli kaasavarakirst, mille sisu korjati juba lapsepõlvest saati.. See valmistati tavaliselt okaspuust ning kaunistati erinevate täkete ja soontega. Kumera kaanega kirstud olid kasutusel juba enne 19. sajandi keskpaika. Esipaneel oli neil sageli mitmetasapinnaline. Vanemad kirstud olid värvimata, kaunistatud lõigete ja soontega. 19. sajandi teisel poolel hakati kirste värvima
annaabi.ee 
