Mäletab kui nägi esimest korda siilu ja öökulli, kes istus vanaisa aia ääres suure pärna otsas. Tal meenub talve päev, kui ema saatis teda vanaemale-vanaisale leiba viima. Oli väga libe. Ta kukkus, ninast hakkas verd jooksma. Vanaema pani talle kompressi ninale, kuid nina paistetas ikka. Kui Helvi koju jõudis sai ema kohe aru, et Helvi oli kukkunud. Oli 1. jõulupüha 1935. a. Ilm oli külm, lumi sügav. Sel päeval suri Helvi vanaisa 87 aastaselt. Ta mäletab täpselt kirstupaneku õhtut, kus osales palju inimesi. Ta vaatas läbi külmunud klaasi matuserongi, mis viis vanaisa põrmu Lähte kalmistule. Pärast vanaisa surma koli Helvi vanaema nende juurde. Talle anti elamiseks kõige suurem tuba. Helvile meeldis vanaema toas käia. Vanaema näitas talle riidekirstus olevaid asju. Eriti meeldisid Helvile seal olevad tanud.Kui vanemad tegid põllu-või heinatöid, hoolitses vanaema loomade ja laste eest. Kuid
21 Matusele võib eelneda 20 Eesti Evangeelse luterliku kiriku internetilehekülg [WWW] http://www.eelk.ee/~eelk96/tekstid/sundmused.htm#matus, viimati vaadatud 11.06.2008 21 Eesti Evangeelse luterliku kiriku internetilehekülg [WWW] http://www.eelk.ee/~eelk96/tekstid/sundmused.htm#matus , viimati vaadatud 11.06.2008. 19 kirstupaneku ja surnu kodunt ärasaatmise talitus ning leinajumalateenistus. Pärast ristiinimese muldasängitamist mälestatakse teda jumalateenistusel. Tartus on levinud komme alustada talitust kalmistu kabelis ja sealt minna edasi hauale. Koduseid talitusi peetakse tänapäeval väga harva. Matusetalitus kirikus või kabelis koosneb pühakirjalugemistest, kõnest, palvest ja ühislauludest. Seejärel jäetakse lahkunuga jumalaga, puusärk suletakse ja kantakse hauale. Hauale jõudes
annaabi.ee 
