Refr.: Unustuste usku aga kui sa mäletad siis su juurde tulen läbi sügise kui lumemarjamaa suhu võtan sinu raagus sõnad suust asemele heidame siis lumemarjapuust Kuhugi on kadunud... Refr.: Unustuse usku aga ... Kuhugi on kadunud... 25 Rikas ja vaene Agu Lüüdik / Kaljola Pein Kes on rikas, see vaid praadi süüa vehib, kes on vaene, see küll vesist suud vaid pühib. Kes on rikas, punab näost kui kirsimari, kes on vaene, see on kuiv kui surmavari. Refr. :,: Aga mulle siiski ükstaskõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee! :,: Kes on rikas, julgeb tõde näkku öelda, kes on vaene, tohib sellest ainult mõelda. Kes on rikas, pahvib sigaretti magust, kes on vaene, imeb vaikselt pinutagust. Kes on rikas, sõidab autos, lüües laulu, kes on vaene, see vaid lisab kondiauru. Kes on rikas, sellel siid ja samet seljas, kes on vaene, sellel küünarnukk on paljas. Refr. Aga mulle ...
teie nime, ma armastan teie mõõka. Võtke oma mõõk tupest ja näidake mulle.» «Oo, laps!» vastas kapten ja tõmbas naeratades mõõga välja. Mustlastüdruk vaatas selle pidet ja tera, uuris veetleva uudishimuga nimetähti mõõgaristil ja suudles neid, öeldes: «Sa oled vahva mehe mõõk. Ma armastan oma kaptenit.» Phoebus kasutas jälle juhust, et suudelda korra tüdruku ilusat, allakummardunud kaela, mille peale see üles hüppas ja punaseks läks nagu kirsimari. Preester oma urkas kiristas hambaid. «Phoebus,» ütles mustlastüdruk, «laske mul kõnelda. Kõndige natuke, ma tahaksin teid üleni näha ja ka kuulda, kuidas kannused kõlisevad. Oh, kui ilus te olete!» Kapten tõusis püsti, et talle meeldida, ja pomises rahuldatult naeratades: «Olete teie ka laps! Ah jah, kallim, kas te olete mind paraadvormis näinud?» «Kahjuks mitte!» vastas ta. «Vaat see on vast ilus!» 1 6 7 Phoebus istus uuesti tema kõrvale, kuid palju ligedale kui enne
annaabi.ee 
