iseenesest leidub sedagi kõikides kogudes – üldinimlik positsioon hõlmab endasse ka selle. Hingelised ja vaimsed otsingud lisavad klassikalisele “suurele luurele” teisegi külje: siin on küll kirgast ja ülevat selgust, kuid – eriti seoses metafüüsiliste teemadega – ka hämarust, salapära ja tõe kobavat aimamist, mis külgneb tõe kuulutamisega. Siit tekib üks pingetest erinevate tekstikihtide vahel – salapära allutatakse suurusele, udusus kirkusele. Neid populaarsusi toetavad ka Kareva eelistused maailmakirjandusest: ta on tõlkinud eesti keelde Emily Dickinsoni ja Anna Ahmatova tekste ning nendega on ilmne ka sügavam tunnetuslik seos. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbilisrõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi
iseenesest leidub sedagi kõikides kogudes üldinimlik positsioon hõlmab endasse ka selle. Hingelised ja vaimsed otsingud lisavad klassikalisele "suurele luurele" teisegi külje: siin on küll kirgast ja ülevat selgust, kuid eriti seoses metafüüsiliste teemadega ka hämarust, salapära ja tõe kobavat aimamist, mis külgneb tõe kuulutamisega. Siit tekib üks pingetest erinevate tekstikihtide vahel salapära allutatakse suurusele, udusus kirkusele. Neid populaarsusi toetavad ka Kareva eelistused maailmakirjandusest: ta on tõlkinud eesti keelde Emily Dickinsoni ja Anna Ahmatova tekste ning nendega on ilmne ka sügavam tunnetuslik seos. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbilisrõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi