Üldse olid inimesed kujutatud nii loomulikena: peas toimuv ei pidanud olema korrektses kronoloogilises järjestuses ja vastavuses tegelikkusega, vaid mõtted tulid ja läksid nagu nad seda igapäevaselt kõikide inimeste peas teevad. Vahel hüppas üks mõte teisele, jäi üldsegi seisma ja inimene unustas end midagi jälgima või miski pööras tähelepanu nii radikaalselt teisele asjale, et juba sellega kadus esimene mõte ja algas järgmine. Sellist kirjutuslaadi on hea jälgida, inimeste loomus ja teose idee jõuab väga loomulikult pärale, ei ole vaja pingutada, et saada aru, kust tegevusliin katkes või kuidas muutus. Kuna peatükkides toimub tegevus nii lühikese aja jooksul, saab tegevust jälgida iga inimese vaatevinklist, tutvuda kõigi olemusega ja mitte pöörata nii suurt tähelepanu tegevusele endale kui selle analüüsile. Väiksemgi detail, nagu kellegi näoilme või üksainus pisar, saab lugejale selgeks nagu see oleks tema enda oma
isiksusekeskset maailmanägemist. Sellisena kaasnes psühholoogilise romaaniga üldiselt jutustajapositsiooni lähedus tegelasele. Psühholoogilist romaani kandev tegelane oli tavapäraselt vastuolus nii iseenda kui ühiskonnaga. Peet Vallak oli üks olulisemaid novellikirjanik 1920-1930ndatel. Tema viljakas loomininguperiood vältas 15 aastat (1923-1938). Tuntumaid pikemaid tekste on ,,Hulgus" (1927). Loomu ja kirjutuslaadi poolest oli lühike ja konsenteeritud laad. Intensiivne novellikirjutaja. Tema looming on kriitilisrealistliku novellikunsti eredamaid tippe eesti kirjanduses. Novellikogudest kõige populaarsem on ,,Epp Pillardpardi Punjaba potitehas" (1925) oluline tekst eesti kirjandusloos. Lisaks ,,Must rist". Nendega tõusis ta kohe eesti novellistide esiritta. Peet Vallaku novelli on nim karakterinovelliks, millega rõhutatakse inimesekujutuse erilist kaalukust tema teostes
annaabi.ee 
