ja saatuse me valime? Ehini läbimurdeks ja ühtlasi eesti kirjanduse üheks stiilipuhtamaks sürrealistlikuks koguks sai ,,Uks lagendikul" (1971), sama suunda jätkas ka ,,Luba linnukesel väljas jaurata" (1977). Niisiis projitseerub Ehini looming 20. sajandi mõjukale kirjandusvoolule, mis aga on eesti kirjanduses leidnud vähe järjekindlat järgimist, olgugi et inspireerivaid mõjusid jagub. Ehin saab teiseks silmapaistvamaks eesti keeles kirjutavaks sürrealistiks pärast Ilmar Laabanit. Mõlema luuletaja keeletunnetus jääb sügavalt individuaalseks, seega võib Ehini tunnistusi Laabani mõjudest pidada eelkõige vaid tõenduseks viljastavast tõukest meetodi leidmisel. Ehin, keda on nimetatud ka absurdimeistriks, ei tagane hilisemaski luules sürrealistlikust liinist, kuid siiski tekib teatav põige ta loomingusse 1970. ja 1980. aastate vahetusel eriti luulekogus ,,Vaimusõõrmed" (1978), kus Ehin
Ja kui suri tilluke Lulu, keda ta oma majapidamisringkäikudel palitu all kaasas kandis, mattis ta koerakese aeda ning pani talle hauakirjaks järgmised sõnad: "Ühele minu parimaist ja ustavamaist sõpradest." Koerte psühholoogia võrratust tundmisest kõneleb O. Arrivabenele saadetud kiri, milles Verdi humoorikalt, Blacki vaatevinkli läbi Arrivabene RonRonile oma elust ja uudistest pajatab, iseennast Blacki sekretäriks, kodupatrooniks ja "haagikesi kirjutavaks" meheks nimetades. Giuseppina lemmikloomadeks olid kassid, papagoi Lorito, keda ta Cimarosa ja Verdi ooperiaariaid vilistama õpetas, aias jalutavad paabulinnud ja kuldfaasan. Palju hoolitsust nõudis Verdilt hobuste, lehmade ja kodulindude aretamine, õige sageli nähti teda uhke kuke saatel turule sõitmas. Enne kui Sant' Agatast eeskujulik mõis sai, tuli heliloojal palju ära teha. Olgu see siis
annaabi.ee 
