eluaasta! MÕISTED(eripedagoogidele): Kõnetegevus- on üks inimtegevuse like. Selle vahendiks on keel, viisiks kõne, seda teenindab(juhib/reguleerib) psühhofüsioloogiline mehhanism(kõne funktsionaalsüsteem). Keel- on vahend mida kasutatakse kõnelemisel ja verbaalses tunnetustegevuses. Tänapäeval määratletakse keelt kui akustilist-artikulatoorsete märkide süsteemi(produtseeritakse artikulatoorselt,tajutakse akustiliselt). Häälikanalüüs- kirjutamistoimingu osatoiming eermärgiga eristada/ära tunda sõnas häälikuid ja määrata nende järjekord. Kõne- on kõnevõime realiseerimine,keele kui vahendi kasutamine. Kõne eelduseks on kõneleja ja kuulaja(lugeja ja kirjutaja) kõnevõime ja mingi keele süsteem. Võgotski järgi on kõne mõtte formeerimine ja formuleerimine, s.t. juhundamine ja sõnastamine keele abil. Kõnetakt- keeledidaktika seisukohalt on kõnetakti tähtsus keeles järgmine: hääldamist
segmentaalfoneemide järjendist. 2. Orientiiride leidmine sünteesiks, s.t koartikulatsiooniks: täishäälikute ja diftongide leidmine koartikulatsiooni taastamiseks silbis, vältekandjate leidmine sõna rõhulisrütmilise struktuuri loomiseks. 3. Sõna häälikkoostise taastamine: hüpoteesi(de) loomine sõna kõlast, sõna hääldamine häälega või vaikselt. 4. Enesekontroll tähenduse või sõnade häälikulis-tähelise koostise põhjal. Kirjutamistoimingu operatsionaalne koostis (Karlep 1987): 1. Häälikanalüüs. Selles etapis eraldatakse helid ja tehakse kindlaks foneemid ja nende järjekord. 2. Foneemanalüüs. Siin tegeldakse täis- ja kaashäälikute eristamisega, nende paika panemisega ja kestvuse määramisega. Antud etapp on väga keelespetsiifiline ja sõltub keele foneetikast ja õigekirjareeglitest. 3. Kodeerimine. Selles etapis tuleb lapsel valida õige grafeem (ühekordne või kahekordne)
annaabi.ee 
