Mõtete püüdmine I: nimekiri Kirjutamiskramp Küllap vist igaüks, kel on tulnud kirjutada kirjandit, peokõnet, artiklit või midagi muud, on alustades kogenud, et pea on sama tühi kui kirjutamiseks valmis pandud valge paberileht. Aeg jookseb, aga mitte ühtegi mõtet ei tule. Lõpuks, kui suure pingutuse peale on esimene lause paberil, tundub see nii totakas, et kõige parem on ta maha tõmmata. Sellist seisundit kutsutakse kirjutamiskrambiks. Kirjutamiskrambil on psühholoogilised põhjused. Enamasti on see tingitud madalast eneseusust, üsna harva aga tõelisest ja parandamatust mõtete puudumisest. Viimast võib juhtuda vaid siis, kui tuleb kirjutada teemal, mis on kirjutajale täiesti tundmatu. Palju sagedamini tekib tõrge aga hoopis sellest, et kirjutaja ei tea, kuidas mõtteid oma peast üles leida ja neile keeleline kuju anda. Kirjutamine algab mõtete püüdmisest. see on pingutav. Kes ei viitsi vaeva näha, neil
2. ainestiku piiritlemine; 3. mustandi kirjutamine; 4. teksti viimistlemine; 5. puhtandi kirjutamine. Ainestiku kogumine. Tsiteerimine ja refereerimine Kolm peamist ainestiku allikat on: 1. kirjutaja teadmised, tundmused, kogemused ja fantaasia; 2. kirjalikud allikad (ilukirjandus, teaduskirjandus, teatmeteosed, ajakirjandus); 3. teiste inimeste mõtted, arvamused ja tähelepanekud. Iga kirjandi kirjutaja on alustades kogenud, et pea on tühi. Sellist seisundit kutsutakse kirjutamiskrambiks. Mõtete püüdmine ja paberile kirjutamine on kirjutamise algus. Kes ei viitsi mõelda, neil jõuavad paberile ainult kulunud käibetõed. Kirjutamise eesmärk on pakkuda lugejale midagi uut ja kui seda ei ole, pole mõtet kirjutama hakatagi. Vajaliku ainestiku leidmiseks ja kirjapanemiseks on mitmesuguseid võtteid. * Loetelud 3-5 minuti jooksul kirjutatakse mõttevooluna paberile kõik, mis teema või probleemi kohta meenub, kasutades märksõnu. Mustandi kirjutamisel tuginetakse
1.ainestiku kogumine; 2.ainestiku piiritlemine; 3.mustandi kirjutamine, 4.teksti viimistlemine; 5.puhtandi kirjutamine. Ainestiku kogumine. Tsiteerimine ja refereerimine Kolm peamist ainestiku allikat on: 1.kirjutaja teadmised, tundmused, kogemused ja fantaasia; 2.kirjalikud allikad (ilukirjandus, teaduskirjandus, teatmeteosed, ajakirjandus); 3.teiste inimeste mõtted, arvamused ja tähelepanekud. Iga kirjandi kirjutaja on alustades kogenud, et pea on tühi. Sellist seisundit kutsutakse kirjutamiskrambiks. Mõtete püüdmine ja paberile kirjutamine on kirjutamise algus. Kes ei viitsi mõelda, neil jõuavad paberile ainult kulunud käibetõed. Kirjutamise eesmärk on pakkuda lugejale midagi uut ja kui seda ei ole, pole mõtet kirjutama hakatagi. Vajaliku ainestiku leidmiseks ja kirjapanemiseks on mitmesuguseid võtteid: *Loetelud 3-5 minuti jooksul kirjutatakse mõttevooluna paberile kõik, mis teema või probleemi kohta meenub, kasutades märksõnu. Mustandi kirjutamisel tuginetakse
annaabi.ee 
