on pandud kokku pika aja vältel kild-killult, läbi tuliste vaidluste, avastuste ja eksimuste. Iga leitud uus kivisse raiutud hieroglüüftekst või savist kiilkirjatahvel aitab mõistmisele lähemale, ent samas on selge see on ikkagi vaid mosaiik, millest jääb palju kilde puudu. Näiteks võib tuua ühele kivisse raitutud kirjad,pildid: Sel pildil on näha kui peenelt ja oskuslikult on need tähed,pildid peale raiutud,või sinna peale saadud.Samuti on väga eredalt ja kirjult pilt kaunistatud. Samuti olemasoleva näoskulptuur mis on meie aja vaates,mitte kõige paremini tehtud,kuid amuti kuid siiski,see skulptuur on tehtud tuhandeid aastaid tagasi ning minuarvates on päris hea tulemas võttes arvesse töövahendeid ning selle aja arusaama kunstist. Veel näiteid esemetest mis muuseumis saab näha: ELEGANTNE: Savist sõnnifiguur Mükeenest, 15.13. sajand eKr. Pekka Erelti kogu AMULETT: Jumal Osirise pronksist kujuke Egiptusest, 7.6. sajand eKr.
3/5 Koostas: Meris Tammik ([email protected]) KULTUURILUGUDE SEMIOOTIKAST refleksiivus. Kui keegi meie töid lugema juhtub või kui keegi vaatab kunstniku maalitud pilti või kuulab muusiku esitatud lugu, peab ta ideaalsel juhul nägema/mõistma/tunnetama, kuidas esitaja on mõelnud. Suurim häda ongi nende lugudega, kust paistab selgelt silma, et on vaja ,,kirjult ja kiiresti"... sest välise efektiga, ilma refleksiivsuseta, ei teki printsiipi. Printsiip tekib siis, kui on tajutav see refleksiivus, mis on toimunud, ning on näha konstruktsioon. Printsiip on see, kuidas refleksiivus kajastub konstruktsioonis. Alati peab mõtlema sellele, et meie tekstidest on näha see, kuidas me mõtleme, kui me oma lugu esitame. Diskursiivsus On see printsiip, kuidas ,,mina" asjadele läheneb. Tegelikult elame me kõik vägagi samas
Kreeka kaubandus oli silmapaistev, keraamikat on leitud palju väljaspool Kreeka piire. Samas ei ole mingit märki kaupmeeskonnast. Mida enam kaubandus arenes, seda enam oli vaja mingi vääringut, raha. Enne müntimist kasutati varem rituaalses funktsioonis olnud raudvardaid- obolos. 7/6 saj võeti lüüdlaste järgi kasutusele müntimise kunsti. Mündid võeti kasutusele ilmselt palgasõduritele maksmiseks, 6 saj tegid seda mitmeid Kreeka linnad. Rahamajandus kujunes suht kirjult, kuna igal linnal oli oma kaal ja vääring mündile. Kreeklased kasutasid suures osas hõbedat, väiksemates vääringutes pronksmünte. Varasemad nimetused kandusid üle müntidele: 6 obolost (pronksmünt) = drahma (peotäis raudvardaid), hõbemünt. Kreeka ühiskonna tipu moodustasid siiski aristokraadid. Nad olid suurmaa valdajad. Nende rikkuse moodustas mingi osana ka karjakasvatus. Hobustega seotud tugevalt. Hippioi- ratsamehed. Tööjõud ilmselt
annaabi.ee 
