räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J. Üdi ja J. Jõerüüdi luulega - mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. Poeetilises üldpilgus iseloomustab D. Kareva luulet rahulik ja selgepiiriline kujund, mis on mahutatud nappi sõnastusse. Kujund on laktooniline, minimalistlik, aforistlik, graafiline. Esimesest kogust alates toimub pidev liikumine kirjeldatavalt-fikseerivalt tasandilt sünteesiva ja üldistava suunas. Riimikasutus on võrdlemisi vaba, irdiimid ja kaugemad kokkukõlad sobivad hästi üldisesse luulemaastikku. 1980. aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse ,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid" (1980), puudutus" (1981), ,,Salateadvus,/ (1983) ning ,,Vari ja viiv" (1986)
illusoorsusele, s.t. me ei tea kunagi, kes täpselt üht või teist lugu jutustab või vaatleb. Kuna jutustatav lugu tuleneb kahest allikast, Homerose eri eepostest, on jutustamistehnika üles ehitatud Iliase ja Odüsseia lugude omavahelisele opositsioonile. Vergilius uuendab ekfraasi ehk kunstiteose, paiga või muu detailset kirjeldust kirjandusteoses. Ta muudab selle äärmiselt kontsentreerituks, valides kirjeldatavalt objektilt välja vaid teatud osa motiive. Uuenduslik on seegi, et Vergiliuse ekfraasis domineerib liikumine, pildil ei anta aega rahulikult mõjuda, et vältida liigset eemaldumist peategevusest. 108. Iseloomusta Vergiliuse Georgica struktuuri ja funktsiooni. Vergiliuse põlluharimispoeemi ,,Georgica" (29 eKr) ülesehitus (didaktiline eepos): kaks suunda: taimedelt loomadele või mikrokosmoselt makrokosmosele.
annaabi.ee 
