Sokratese niisugune kõlbluse-käsitus on saanud filosoofia ajaloos endale nimetuse eetiline intellektualism. Viimane kätkeb kahte peamist tähenduskomponenti: 1. Sokrates paistab olevat seisukohal, et kõlbelised otsustused on iseloomustatavad omadustega “tõene” ja “väär”, justkui oleks nende puhul tegemist mitte normatiivsete, vaid kirjeldavate väidetega. Küllap on kõik nõus sellega, et viimaste puhul saab küsida, kas kirjeldus on ka kirjeldatavaga kooskõlas, s.t. tõene. Kuid selles, kas ka kõlbelistele otsustustele – nagu näiteks “Valetamine väärib hukkamõistu” – on võimalik omistada omadust olla tõene või väär, pole sugugi kõik veendunud. Positsiooni, mille kohaselt kõlbelisi otsustusi on võimalik käsitada tõeste või vääratena epistemoloogilises mõttes, nimetatakse tänapäeva eetikas moraalseks realismiks (või ka moraalseks naturalismiks). Kaasajal on seda positsiooni valdavalt peetud ekslikuks.
et seal on tegemist kahe vastandliku ettekirjutusega – kas tuleb maksta või ei tule maksta – ja mitte kirjeldava sisuga väidetega. Ettekirjutust sisaldavaid väiteid nimetatakse normatiivseteks väideteks. Kaasajal on valdavalt aktsepteeritud arusaam, et normid ei saa omada epistemoloogilist tõesust, kuna nad ei kirjelda mingit objekti. Üksnes kirjelduste kohta saab aga esitada epistemoloogilise tõesuse küsimust, s.t. küsimust, kas kirjeldus on kooskõlas kirjeldatavaga. Kui kirjeldavate väidete põhjendamine seisneb selles, et demonstreeritakse nende (epistemoloogilist) tõesust, siis normatiivsete väidete põhjendamine peab osutatud arusaamast lähtudes seisnema milleski muus. Eeldades, et Protagoras pidas oma teise teesiga pigem normatiivseid väiteid, on sellel teesil muidugi enam mõtet. 6 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
annaabi.ee 
