luuletaja inimlikud tõekspidamised ja ainuomase temperamendi. ( 4, 264) Pärast lüürika esikkogu ,,Tolm ja tuli" (1936) uude arengujärku astunud, kirjutas Betti Alver luulet vahelduva intensiivsusega. Oma sõnavara täiustas ta vanu kirjakeeleallikaid uurides, aastail 1941-1944 elas venna juures Aakre Pühastel, kus huvitus elava rahvakeele rikkusest. Debüütkogu järel loodud teostest koostas kirjanik 1943. aastal luuletuskogu ,,Elupuu" käsikirja, mis takerdus Saksa okupatsiooni aegseis kirjastusoludes ega ilmunud. ( 2, 402) Kaks sõjajärgset aastakümmet tegutses Betti tõlkijana. Juba 1930-ndail aastail oli ta silmapaistva eduga eestindanud A. Puskinit. Selle töö jätkudes ilmusid poeemid 5 ,,Vaskratsanik" ja ,,Poltaava" (1948), Puskini ,,Luulevalmikus" (1949) on Betti tõlgitud enam kui pooled värsid. Betti ja eesti tõlkeluule suursaavutusi on värssromaani ,,Jevgei Onegin"
Nopi suuri teri kõrtest, kõigist elu surutõrtest rõõmsalt maitse, aga kindlalt hoides piiki nagu sõdur haldjariiki kaitse! Teised luulekogud 1930. aastate lõpul ja 1940. aastate algul kirjutatust pani Betti Alver 1943. aastal kokku luulekogu ,,Elupuu". Sõjajärgsetes kitsastes kirjastusoludes ei õnnestunud raamatut välja anda. Luulekogu ilmumata jäämine oli Alverile ja üldse eesti luulele tagasilöök, mida ehk mingil määral leevendas suure osa selleaegsete luuletuste ilmumine ,,Loomingus" ja koguteostes ,,Ammukaar". Pärast selle kogu koostamist ei olnud luuletajal kaua aega enam võimalik jätkata saavutatud kõrgustel. Algasid Betti Alveri elu- ja luulepimeduse aastad. Sõjajärgses kitsikuses üritasid Betti ja Heiti Talvik jätkata kirjanduslikku tööd
annaabi.ee 
