esitada taotlus kolmes eksemplaris koos käsikirja ja sisu saksakeelse kokkuvõttega. Kirjastuste tegevust piiras paberipuudus. Trükiloa saamisega koos anti luba paberi ostuks.1944. a. märtsipommitamise järel muutus paberi saamine enam-vähem võimatuks. Rinde lähenedes ahenesid kirjastamisvõimalused veelgi. Augustis 1944 katkestati peaaegu poolte ajakirjade ilmumine ja 1. septembrist lõpetati ilu- ja ajaviitekirjanduse väljaandmine. Niisiis säilitas Saksa okupatsiooni ajal kirjastuselu korraldamisel juba esimesest nõukogude aastast tuttavad jooned-kirjastustegevuse tsentraliseeritus ja kirjastuste arvu piiramine. Kirjastamine koondus mõne suurema ettevõtte kätte. Erinevus nõukogude okupatsioonist oli, et oli lubatud usuühingute kirjastustegevus ja erakirjastused. Kasutatud allikmaterjalid http://www.utlib.ee/ee/raamatuaasta/1940_1944.html http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=50&kateg=8&alam=12&leht=3 http://www.sirvilauad.ee/?q=node/246
sajandil Vanim säilinud ajaleht on 1675. aasta Tallinna "Ordinarii Freytags Postzeitung", kuid arvatavasti ilmus Riias ajaleht veelgi varem. Ajakirjad tekkisid ajalehetesdest hiljem, nende sünd langeb varavalgustuse aega. Ajakirja eesmärgiks oli teadmiste, ideede ja moraalipõhimõtete levitamine. 18. sajandi teise poole baltisaksa ajakirjanduses kujunes välja kaks ajakirja põhitüüpi: üldteaduslik ja kirjanduslik-meelelahutuslik ajakiri. Baltimaade ajakirjandus- ja kogu kirjastuselu keskuseks kujunes Riia. Eestimaa väljapaistavaimat kirjanduslik-meelelahutuslikku ajakirja andis välja saksa menukirjanik August von Kotzebue. Enamik ajakirjade tellijatest olid aadlikud, neile järgnesid vaimulikud, ametnikud ja juristid, kaupmehed ja õpetajad. Tellijateks olid ka lugemisseltsid, klubid ja kohvikud. Hupeli enda ajakiri Kuigi Balti ajakirjandus oli 18. sajandil üsna ebastabiilne ja mitte eriti mitmekesine, oli Hupel
annaabi.ee 
